Valijate must nimekiri

Pärast valimisi on õige aeg peeglisse vaadata. Peegelpilt teeb murelikuks. Retoorika, mis toetub vastandumisele, loob olukorra, kus pole võitjaid ja on vaid kaotajad. Nii on Eestis aina sügavamalt juurdumas komme koostada justkui musta nimekirja kodanikest, kes peaksid lõuad pidama.

Sinna kuuluvad näiteks need, kes valimas ei käinud. Kuidas teisiti mõista lausungit, et kui sa valima ei lähe, siis ei ole sul õigust ka tulevast valitsust ja riigikogu kritiseerida? Tänavu jättis valimistel osalemata 36 protsenti ehk ligi 320 000 Eesti kodanikku, kel kõnealusest loogikast lähtuvalt tuleb järgmiseks neljaks aastaks loobuda sõnaõigusest.

Kõigi hääl loeb. Seega kõik, kes te otsustasite mingil põhjusel valimata jätta, tehke julgelt ja kõvasti häält. Nagu kõik inimesed ei pea minema poliitikasse, ei pea kõik inimesed osalema ka valimistel. Muidugi on hea, kui seda tehakse, aga vabadus oma õiguste eest seista ja neid avaldada on palju laiem, kui vaid valimised.

Aga sõnaõiguseta kodanike ring ei piirdu kaugeltki valimata jätnutega. Sinna mahuvad ka need, kes hääletasid „vale“ erakonna poolt ning kelle valiku parteijuhid maha kannavad, välistades nende lemmikpartei juba eos ehk enne valimisi koalitsioonist. Valimiste eel jõudis välistamistuhin koguni punkti, kus kõrvale sooviti korraga heita nii Keskerakond kui ka Reformierakond ehk ligi pooled valijad. Valimisvõiduks võib see olla ju ahvatlev retoorika, kuid olemuselt on see üdini mäda.

Omaette grupi moodustavad n-ö jalgadega hääletajad 

Eesti on ilmselt üks väheseid, kui mitte ainuke riik maailmas, kus avalikult on õigus öelda, et kui ei meeldi, koli mujale. Ehk sisuliselt näidatakse grupile eestimaalastest ust. Teinekord pakitakse kaasa ka silt – mugavuspagulane. Nimekirja põimitakse ka „vingujad“, kes julgevad Eesti edulugude kõrval ka kitsaskohtadele näidata ja põhiliinist erinevaid lahendusi välja pakkuda. Või veel hullem, soovivad tabuteemadel, nagu kodakondsus, immigratsioon, Eesti riigivõlg, maksupoliitika ja julgeolek, debatti. Võimueliidi poolt tembeldatakse rumalateks või riigivastasteks inimesed, kes armastavad oma riiki ja kritiseerivad võimu.

Pealiskaudselt ja üksikuna ei pruugi ükski näidetest ju tunduda suure probleemina, aga kokkuvõttes saame väga pika musta nimekirja. Kuhu edasi? Võtame neilt musta nimekirja kantutelt ka kodakondsuse ja jagame neile hallid passid? Aeg on hoogu maha võtta. Eluterves Eestis soovime me tegelikult ju täpselt vastupidist. Oleks hea, kui kõik eestimaalased saaks eelarvamuste ja siltideta sõna sekka öelda. Öeldakse küll, et väike annus mürki mõjub ravimina. Aga mitte juhul, kui diagnoos on üledoos.