Elu on mõnikord pagana ilus

Minu 3aastane tütrepoeg ütles: „Vanaisa, paranda see mänguasi ära!“

„Ei tea, kas ma oskan,“ ütlesin mina.

„Oskad ikka! Sa oled suur mees.“

On meeldiv, kui sind peetakse võimekaks.

Pärast pikka ja edukat karjääri on inimesel kindlasti jagada palju tarku õpetussõnu. Kui palju on sellisest õpetlikkusest kasu, on iseküsimus. Sest edu on alati ainulaadne. Pole ju võimalik olla tõeliselt edukas, tehes asju nii, nagu keegi juba ees on teinud. Vaid surnud kalad ujuvad allavoolu.

Raske on edu saavutada, raske on edukas olla. Kuidas edu välja kannatada, ilma varajase varisemiseta südame- või ajurabanduse tõttu?

Edu tähendab lakkamatut võitlust. Edu tähendab halastamatut võitlust. Tihti ei valita selles võitluses vahendeid.

Teid ümbritsevad konkurendid. See pole halb, see viib elu edasi. Teil veab, kui konkurendid on teist rumalamad, aeglasemad, saamatumad.

Teid ümbritsevad kadedad. Seegi pole hull, see on paratamatu. See isegi mõjub teie enesetundele hästi.

Üks mõttetera ütleb, et keda jumal on õnnistanud hiiglasliku enesehinnangu ja kesiste võimetega, see on kõige õnnetum inimene maailmas. See on muidugi nende probleem, aga kahjuks on sellised inimesed ohtlikud teistele inimestele. Neid nimetatakse luuseriteks. Nemad tahavad teistele kätte maksta oma võimetuse eest.

Teie vastu toodetakse valesüüdistusi ja valesid. Ja ühiskond on valedele hämmastavalt vastuvõtlik. Valed on väga elujõulised. Nõukogude ajal oli riiklik vale vähem elujõuline, sest inimesed ei tahtnud seda uskuda. Praegu toetub vale elujõud paljude inimeste kirglikule soovile seda uskuda. Sellisel juhul pole võimalik valet ümber lükata. See on nagu usklikule usutaganemist soovitada.

Minust sai tippjuht, kui ma olin 30. Mind määrati juhtima asutust, mis oli omadega täiesti põhjas. Keegi mind seal vaimustusega ei tervitanud. Kõikjale hakkasid lendama anonüümsed kaebused. Küsisin ühelt kogenud inimeselt nõu, mida teha. „Ära lasku nende tasemele! Ära tegele nendega. Nad ei taha mingeid argumente. Nad tahavad sind jalust maha lüüa. Ignoreeri neid, see on sinu ainus kaitse.“

Tänapäeval täidavad anonüümkaebuste rolli anonüümsed kommentaarid meedias. On võimalus nendest hulluda ja kaotada. Eesmärk on sama – nad tahavad sind jalust maha lüüa, alandada, endasuguseks muundada. Ignoreerida – see on ainus kaitse. Aga see on raske. 

Edu saavutamise sõlmpunkt on risk. Risk – see on kõik. Valmisolek riskida – see tähendab valmisolekut edu saavutada. Risk ongi seepärast risk, et võib õnnestuda, aga võib ka ebaõnnestuda.

Poliitikas on võimalik teatud tasemeni edukas olla ka mitte riskides. Olla pidevalt mingil positsioonil, lähedal sellele, kes otsustab, see tähendab riskib – nõunik, abi, asetäitja. Mitte vastutada mitte millegi eest, aga ometi teha karjääri. Ja ühel hetkel edutuda otsustaja positsioonile. Ja siis kõrbeda?

Põhitõde on, et otsustajal pole kunagi piisavalt aega, piisavalt informatsiooni ega piisavalt ressursse, et langetada täiuslik otsus. Kena – me riskime ja me õnnestume. Aga kui ei õnnestu? Kuidas me selleks valmis oleme?

Ühiskond ei Eestis ega Euroopas pole liiga riski- ja see tähendab ka edusõbralik. Tuleb lõpetada see edukultus – kui palju oleme me seda loosungit kuulnud!

Lõikame edu, jagame ümber.

Aeg-ajalt me riskime ja ebaõnnestume. Kui häiriv on kuulata palju hiljem igasuguseid nupumehi, kellel on nüüd aega ruttamata mõtiskleda, kuidas oleks pidanud tegutsema, et mitte ebaõnnestuda. Kui häid otsuseid saab teha tagantjärele!

Üks kreeka laevaomanik rääkis mulle loo. Ta ostis neli uut laeva ja maksis nende eest 500 miljonit dollarit. Selgus, et see oli viga. Tal õnnestus need laevad kiiresti maha müüa. Ta oli väga rahul. Tema ettevõte, milles on 54 laeva, on nüüd rahaliselt tugeval alusel, ei tooda kahjumit. Aga ta kaotas 150 miljonit dollarit. Ühiskond, kus avalik arvamus ei ole riski- ega edusõbralik, puhuks üles selle kaotuse. Näe, kus eksis, näe, kui palju kaotas.

Ükski riigiasutus ei saa riskida. Ega riigiettevõtegi saa olla väga riskivalmis. Risk on majanduses eraettevõtja privileeg, võimalus ja oht.

23. mail 1992, see oli pühapäeva pärastlõunal, kõndisin Washingtonis Potomaci jõe kaldapealsel. Mitte ühtki hinge polnud ümberringi. Järgmisel päeval pidin mina üksinda otsustama, kas rahareform tuleb või mitte. Üksinda. See oli minu risk. Mind haaras kabuhirm. Ja ma otsustasin. Mul polnud ei aega, informatsiooni ega ressursse. Läks õnneks. Aga see hirm on mul meeles eluks ajaks.

Edu saavutamiseks peab olema parim strateegia ja selle tõhus elluviimine. Peab olema algatusvõimeline, töökas, kohusetundlik ja tark.

Muidugi, edu saavutada ei saa üksinda. On vaja inimesi, ustavat ja pühendunud meeskonda. Nõukogude juhtimiskultuuris oli põhimõte, et kedagi ei tohi usaldada peale iseenda, kõiki peab lakkamatult kontrollima. Tegin veendunult algusest peale vastupidi. Leidsin, et kõikide jälgimine ja kontrollimine on palju töömahukam, kui usaldada ja riskida. Olen põhimõtteliselt alati oma meeskonda täielikult usaldanud ega ole pettunud. Vaid üks inimene on mind reetnud. Muud on olnud ja jäänud ustavaks.

Rasketel hetkedel on perekonna toetus asendamatu. Perekond ja sõbrad aitavad teil südamerabandust vältida. Nendega saab stressi maha laadida.

Ühel hetkel jõuate küpsesse keskikka nagu mina praegu. Kui te olete konkurendid seljataha jätnud, kadedad välja kannatanud, murdnud valed ja valesüüdistused, pidanud vastu kõik jälitamised ja tagakiusamised, ei ole saanud südame- ega ajurabandust, siis vaatate, et elu on mõnikord ikka pagana ilus. Edu on magus.

Aga peab olema kõva karakter, et olla edukas.