Kellel on vingem mandaat?

Inimene (või nimekiri) valitakse riigikogusse (või mõnda teise esinduskogusse) seetõttu, et valijad leiavad, et just see isik on parim võimalikest nende huvide või siis riigi (omavalitsuse vmt) eest seisma. Valijate huvide eest seismine on kindlasti lihtsam, kui erakond on valitsuses. Opositsioonis on oma seisukohtade eest seismine oluliselt keerulisem, kuigi mõningates aspektides kindlasti võimalik.

Seetõttu peaks olema täiesti loogiline, et iga erakond püüab leida võimalusi saada valitsusse. Erakond, mis teatab, et ta ei soovigi valitsuses olla, ütleb, et ta ei soovigi oma valijatele antud lubaduste eest seista. Jah, küsimus on alati muidugi ka tingimustes, partnerites ja selles, kas konkreetset erakonda soovitakse teiste erakondade poolt kambas näha. Iga erakond saab siin ise valikuid teha – nii oma nõudmistele kui ka põhimõtetele toetudes.

Eestis on alati olnud koalitsioonivalitsused ja tõenäoliselt on ka tulevikus, seega on selge, et kõiki oma valimislubadusi ei saa täita ükski erakond. Valijad teavad seda ja ei eeldagi, et kõik kampaanias lubatu täidetakse.

Ilmselt hinnatakse valijate poolt lubaduste täidetavust nii põhimõtteliselt (kas on hea ja realistlik mõte) kui ka täidetavust tulevases koalitsioonis ehk võrdluses potentsiaalsete koalitsioonipartnerite lubadustega (kas sobitub). Kindlasti on igal valija jaoks eri lubadustel eri kaal ja tähtsus, mis muuseas tähendab ka seda, et valija ei anna poolt hääletades mitte igale lubadusele poolthäält, vaid ikka temale olulis(t)e lubadus(t)e poolt. Valija jaoks võib oluline olla mingi selline lubadus, mis erakonna jaoks ei ole peamine lubadus. Lisaks määrab valija valikut veel hulk muid tegureid alates laiematest põhimõtetest, harjumustest ja konkreetsetest isikutest. Viimasel juhul võib põhjuseidki olla isesuguseid.

Valitute (ja laiemaltki) jaoks on aga keeruline täpselt teada, miks neid valiti. Võib analüüsida, kuid lõpuks on tegemist eelkõige hinnangutega. Häda, kui põhjusi hinnatakse valesti, sest järgmine kord valija karistab vale tegevuse eest.

Eesti valitsemisloogika eeldab kompromisse ja osa lubaduste täitmist. Küsimus võib olla selles, kellel on nii-öelda rohkem mandaati (ehk siis valija antud õigust) oma lubadusi ellu viia. Eelnev jutt osutab, et valija tahe ei ole kuigi selge ja sirge ning selle vääral tõlgendamisel on teatud ohud. Samas tuleb siiski mõista, et rohkem esindatust saanud erakonnale on valijad oma seisukohtade elluviimiseks valitsuses rohkem mandaati andnud kui vähem esindatust saanud erakonnale. Vastasel juhul oleks ju valimistulemus olnud teistsugune. Kus keegi oma lubadustest koalitsioonis järele annab, sõltub läbirääkimistest ja ka kindlasti sellest, kes on eestvedaja, samuti võetakse arvesse valmiste põhilubadusi, kuid viimaste puhul on väär eeldada, et vähemus saab enamusele peale suruda sellele absoluutselt mittesobiva lahenduse.

Sotsiaaldemokraadid soovivad astmelist tulumaksu, kuid nemad ei ole olnud valitsuse vedajad, seega ei eelda nende valijad ka sellises situatsioonis astmelise tulumaksu kehtestamist. Asi võiks olla ilmselt teine, kui sotsiaaldemokraadid oleksid valitsuse moodustajad, kuid ka siis oleks küsimus nende mandaadi piisavuses ja teis(t)e osapool(t)e seisukohtades. Vabaerakonna nõuded ettevõtte tulumaksu ja omakapitali maksu kehtestamiseks ning tulumaksumäära tõstmiseks on vastuolus nii Reformierakonna põhiseisukohtadega kui ka teiste potentsiaalsete osaliste seisukohtadega, seega resoluutsus nendes aspektides oli nende poolt kahtlemata kohatu.

Valimisprogrammides pole võimalik kajastada kõiki reageeringuid ja käitumisi tulevikus, kuna olukorrad tulevikus muutuvad ja neid pole alati võimalik ette näha. Seega ei saa alati väita, et „Aga seda valimisprogrammis polnud“ või „See oli valimisprogrammis“. Küsimus on selles, millal võib käituda valmisprogrammis olnust erinevalt või lausa vastupidi, ilma et tegemist oleks valija petmisega.

Esimeseks kriteeriumiks on tegeliku olukorra muutumine – kui me ei näe valimiste ajal ette majanduskriisi või -buumi, siis nende tegelikul juhtumisel on õigustatud käituda teisiti kui valimiste ajal lubati. Tegelikult seda tuleb ka teha, sest lisaks sellele, et valija on andnud mandaadi teha teatud konkreetseid asju, on valija tegelikult andnud ka mandaadi vajadusel teha otsuseid just sellistes situatsioonides, mida ei suudeta ette näha. Sellele viitab kasvõi see, et riigikokku valitakse ka nn spetsialiste ja järjest vähem lihtsalt tuntuid inimesi.

Nädal-paar pärast valimisi ei ole olukord kuidagi nii palju muutunud, et erakonnad võiksid tuua lauale asju, millest programmis ei räägitud või millele isegi ei vihjatud. Vabaerakonna valimisprogrammis – lugesin selle veelkord üle –, ei ole räägitud ettevõtte tulumaksust ja omakapitalimaksust, seega pole siin tegemist  valijatelt saadud mandaadiga.

Tõsi on see, et erakonnad ei räägi valimisprogrammides ebapopulaarsetest asjadest, vähemalt mitte otsesõnu. Selline ebapopulaarsete asjade vältimine ei tähenda seda, et valijad ei mõistaks, et selliseid ebapopulaarseid valikuid ei tehtaks. Küsimus on selles, millised võiksid sellised ebapopulaarsed valikud olla ja siin on ju erakonnad üldjoontes visandanud, mis need nende arvates võiksid olla – olgu siis juttudena aktsiiside tõstmisest või siis välistustena (nt automaks) või ka lihtsalt vaikides teatud teemadel.

Valija annab valitutele mandaadi, kuid me tegelikult ei tea täpselt, milline see mandaat on – meil on teada selle piirjooned. Valija antud mandaat sisaldab nii soovi, et tehtaks teatud konkreetseid ja lubatud asju, kui ka seda, et tehtaks õigeid otsuseid siis kui neid on vaja teha ilma, et need otsused oleksid valmistel läbi räägitud. See ei tähenda, et selliseid valikuid ei peaks selgitama – neid just nimelt peab hästi selgitama ja põhjendama. Eesti valija ei eelda, et kõik erakondade lubadused täidetakse (koalitsioonid!), kuid on selge, et rohkem kohti saanud erakonnal on täitmisele minevate lubaduste osas valijate poolt antud rohkem õigust.

Täiesti lubamatu on aga see, kui keegi väidab, et tema mandaat on millegi pärast parem ja vingem kui teiste oma, sest tema ajab õiget asja aga teised mitte. Sellega öeldakse ju otsesõnu, et nende valijad on paremad aga ülejäänud on lolli(tatu)d. Kõrkus, ei midagi muud! Vähemusse jäämine on demokraatia loomulik osa ning sellega tuleb harjuda ja seda aktsepteerida.