Need ohtlikud riigivõlakirjad

Praeguse väikese tööpuuduse ja kiire palgatõusu juures läheks suur osa riigivõlakirjade emiteerimise kaudu saadud lisarahast „kaotsi“, sest taristuprojektide elluviimise eest tuleb maksta varasemast märksa rohkem. Lisaks tekitaks ajutise iseloomuga suured riigi ehitusprojektid Eestis majandus- ja sotsiaalseid probleeme, sest pärast suurte projektide lõppemist jääks märgatav osa teistest sektoritest ülesostetud töötajaid rakenduseta.

Kujutame ette staadionit. Selleks, et põnevat hetke paremini jälgida, on kiusatus püsti tõusta. Kui seda teeks aga kõik pealtvaatajad, siis ei võidaks keegi midagi. Suurele kontserdile viimasel hetkel minemine aitaks küll aega kokku hoida, kuid kui seda teeks kõik külastajad, siis oleks segadus ja viivitus kõigile kahjulik. Otsus, mis võib olla hea ühe inimese või ettevõtte või projekti jaoks, ei pruugi olla hea üldise hüve seisukohast.

Seda põhimõtet ei tohiks unustada ka siis, kui arutame riigivõlakirjade emiteerimist taristuprojektide rahastamiseks. Tihti piirdutakse sellega, et võrreldakse eri projektide tulusid nende otseste kuludega. Projekti tulu-kulu analüüsi on muidugi vaja, kuid samavõrd oluline on hinnata kõikide projektide üheaegse elluviimise tervikmõju.

Projekti- ja tervikvaate vahel tekib suur lahknevus eeskätt hea konjunktuuri ajal, mil tööpuudus on väike ja tootmisvõimsus hästi rakendatud. Sellises olukorras võib riigivõlakirjade emiteerimine ja sellest saadud raha kasutamine uuteks riigi investeeringuteks olla ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui taristuprojektid on hästi valitud.

Ebaefektiivsuse põhjus on üsna ilmne. Vähese töötuse ja tootmisvõimsuse kõrge rakendatuse ajal tuleb uute investeerimisprojektide elluviimiseks värvata töötajaid, kes on juba hõivatud. Töötajate meelitamiseks makstakse projekti teostajatele kõrgemat hinda, kui need oleks saanud teistelt tellijatelt. Hea majandusolukorra tingimustes läheb seega suur osa riigivõlakirjade emiteerimise kaudu saadud lisarahast „kaotsi“, sest taristuprojektide elluviimise eest tuleb maksta varasemast märksa enam. „Kaotsi“ minevat raha on seda rohkem, mida väiksem on töötus ja suurem kavandatud investeeringute maht.

Kahjulikud kõrvalmõjud avalduvad peamiselt tööhõive struktuuri moonutustes. Heaks näiteks on siinkohal Eesti 2006.–2007. aasta majandusbuum, mil ehitusse suunatud raha kasvas järsult, kuid ajutiselt. Selle tulemusena suurenes märkimisväärselt ehituses hõivatud inimeste arv. Ehituse hõive kasvas osaliselt seetõttu, et töötajad, kes töötasid varem teistes majandusharudes, liikusid kiirelt tõusvate palkade tõttu ehitusse. Nagu teada, alanes aga hõive majanduslanguse ajal buumile eelnenud tasemele ning rohkem kui 30 000 ehitustöötajat pidid leidma muu töö. Need töötajad oleks ideaalis leidnud kiiresti rakenduse teistes harudes. Nii meie kui ka mitme teise kinnisvarabuumi läbi elanud euroala riigi kogemus näitab aga paraku, et inimeste liikumine ehitusest teistesse majandusharudesse on isegi paindliku tööturu korral pikaajaline ja keeruline. Ehitussektori tellimuste suured ja ajutised muutused, sh suured riigi taristuprojektid, võivad seega tekitada hiljem teravaid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme.

Eesti majandusolukorra, sh majanduse tsüklilise positsiooni hinnangud on hetkel üsna erinevad. Eesti tööpuudus on siiski langenud viimaste aastate madalaimale tasemele. Tööpuudus on olnud praegusest veelgi madalam üksnes paaril buumiaastal. Lisaks viitab juba mitu aastat kestnud kiire palgatõus sellele, et tööjõupuudus on üha süvenenud. Seetõttu on oluline, et riigi investeeringute arutelu ei piirduks praegu ega ka tulevikus üksnes üksikute projektide ex ante tasuvuse arvutamisega, vaid püütaks näha ka tervikpilti.