Eurotsoon ilmutab elumärke

Taastumise otseseid põhjuseid pole raske näha. Mullu oli eurotsoon W-kujulise languse serval. Majanduse deflatsiooni langedes rakendas Euroopa Keskpank (EKP) lõpuks agressiivset lõdvendamispoliitikat – kvantitatiivse lõdvendamise (sh võlakirjaostud) ja negatiivsete intressimäärade kombinatsiooni.

Finantsmõju avaldus kohe: rahalise lõdvendamise ootuses ja mõjul kukkus euro kõvasti, eurotsooni võlakirjatootlused langesid ülimadalale ja aktsiaturud kukkusid rallima. Koos naftahindade järsu langusega kiirendas see majanduskasvu.

Kaasa aitab muugi. EKP krediidi lõdvendamise poliitika sisuliselt subsideerib pangalaenude andmist. Säästupoliitika mõju on tänavu väiksem, sest Euroopa Komisjon on leebemaks muutunud. Ja pangandusliidu loomine aitab samuti – pärast hiljutisi stressiteste ja varade hindamist on pangad likviidsemad ja neil on rohkem kapitali, mida ettevõtetele laenata.

Selle kõige tulemusel on eurotsooni kasv taastunud ja eurotsooni aktsiad hiljuti USA omadest paremini esinenud. Euro nõrgenemine ja EKP agressiivsed meetmed võivad isegi aasta jooksul deflatsioonisurve peatada.

Ent tugev ja püsiv taastumine on endiselt kahtluse all. Esiteks võivad edasiminekut pärssida poliitilised riskid. Loodame, et Kreeka jääb eurotsooni, kuid rasked läbirääkimised Syriza juhitud Kreeka valitsuse ja „troika“ (EKP, Euroopa Komisjon ja IMF) vahel võivad tuua kaasa ootamatud negatiivsed tagajärjed, kui riigile abi andmises lähinädalail kokkuleppele ei jõuta.

Liiati võib Hispaanias tulla võimule Syriza sarnane vasakpoolne Podemos, Itaalia peaministrit Matteo Renzit ähvardavad võimult tõugata populistlikud eurovastased parteid nii parem- kui vasaktiivalt ja Prantsusmaal on paremäärmusliku Rahvarinde (Front National) juht Marine Le Pen 2017. aasta presidendivalimiste eel rahva lemmik.

Vastukaaluks kasinusele ja reformidele tõstab pead populism, mida õhutab see, et uued töökohad tekivad visalt ja sissetulekud kasvavad aeglaselt. Isegi EKP prognoosib 2017. aasta eurotsooni töötuse näitajaks 9,9%, kaugelt enam kui finantskriisile eelnenud 7,2%-line näitaja seitse aastat tagasi. Eurotsooni ääremaad on väsinud kasinusest ja reformidest, samas kui eurotsooni südamik on tüdinud teiste abistamisest. See kõik suurendab eurovastaste parteide populaarsust Saksamaal, Hollandis ja Soomes.

Teine takistus püsivale taastumisele on eurotsooni kehv naabruskond. Venemaa muutub aina agressiivsemaks Ukrainas, Balti riikides ja isegi Balkanimaades, samas kui Venemaa vastased sanktsioonid on kahjustanud mitmete Euroopa riikide majandust. Lähis-Ida hõõgub samuti ukse all: hiljutised terroriaktid Pariisis ja Kopenhaagenis ning turistide tapmine Tuneesia muuseumis tuletasid Euroopale meelde, et sajad kodumaised džihadistid võivad Süüriast, Iraagist ja mujalt naastes uusi rünnakuid korraldada.

Kolmandaks – kuigi EKP poliitika hoiab laenukulud madalal, on eurotsooni ääremaade riigi- ja eravõlad suhtena SKPsse kõrged ja suurenevad veelgi, sest SKP kasvab vaid vaevu. Seega jääb võla teenindamine endiselt küsimuseks.  

Neljandaks tuleb välja tuua vastuolud fiskaalpoliitikas, sest Saksamaa eirab endiselt aina häälekamat soovitust lasta käiku lühiajaline ergutus. Seega ei kata Saksamaa kõrgem tarbimine säästumeetmete mõju eurotsooni ääremaadele ega puudujääki, mille tekitab Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri 300 miljardi eurone investeerimisplaan.

Viiendaks takistab kasvu see, et struktuurseid reforme viiakse endiselt ellu teosammul. Ja kuigi reformid on vajalikud, võivad mõned meetmed – nagu tööjõuturu paindlikumaks muutmine ja pensionisüsteemi muutmine – ajada eurotsooni säästma ja seega veelgi nõudlust nõrgendada (nagu juhtus Saksamaal kümme aastat tagasi).

Lõpuks on Euroopa rahaliit endiselt poolik. Et see elujõuliseks muutuks, peaks tekkima täieline pangaliit, rahaliit, majandusliit ja lõpuks ka poliitiline liit, kuid Euroopa intergratsioon  on peatunud.

Kui eurotsooni töötus on 2016. aasta lõpus ikka veel kõrge, inflatsioon aasta lõikes alla EKP eesmärgiks seatud 2% taseme ja rahapoliitika ning reformid majanduskasvu lühiajaliselt surve alla pannud, siis saab abi olla vaid kvantitatiivsest lõdvendamisest. Kuid nõrk euro soodustab eurotsooni  jooksevkonto ülejäägi kasvu.

Sedamööda, kuidas euro nõrgeneb, on eurotsooni ääreriikide väliskontod jõudnud defitsiidist esmalt tasakaalu ja aina enam ka plussi. Saksamaal ja teistel eurotsooni keskmes asuvatel maadel olid suured ülejäägid juba varem, ja need on sisetarbimist soodustavate poliitikate puudumisel lihtsalt kerkinud. Seega saavutab EKP rahanduspoliitika aina enam naabri koorimise efekti, mis viib valuuta- ja kaubavahetusteemaliste  vaidlusteni USA ning teiste kaubanduspartneritega.

Selle vältimiseks peab Saksamaa võtma kasutusele sellised poliitikad nagu fiskaalstiimul, riiklike investeeringute suurendamine ja palgakasvu kiirendamine – need soodustaksid sisetarbimist ja vähendaksid väliskonto ülejääki. Kuni Saksamaa neid samme ette ei võta, ei saa keegi pead panti panna, et eurotsooni taastumine ka püsima jääb.

© Project Syndicate