Otselendude säilimise nimel peab tegutsema

Tänapäeva maailm on ühendatud õhu kaudu. Interneti ja lennuühenduste abil. Lennuühendused on nagu wifi internetivõrk, selle puudumisel kontakt nii üksikisiku kui kogukonna tasemel hajub. Mõlemad on eelduseks kontakti tekkeks.

Mida aasta edasi, seda enam me lennundusest sõltume. Otselendudest, mõistlikel kellaaegadel, Euroopa suurlinnadesse ja transiitlennujaamadesse. Nii äri- kui turismireisija, siinse ja siia tuleva inimese tarbeks.

Pikas perspektiivis tähendab otseühendatuse puudumine välisinvesteeringute vähenemist ja töökohtade kadu, turistid ei leia enam piirkonda üles ning kohalikud elanikud liiguvad paremaid elu- ja töötingimusi otsima. Lennuühendused tähendavad tööd, raha ja paremat elu tervele ühiskonnale.     

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on välja arvutanud kohaliku lennufirma mõju Eesti majandusele – aastas ulatub see kuuekümne miljoni euroni. Võime kõnelda küll turu iseeneslikust paikaloksumisest ning eeldada, et kohaliku lennufirma puudumisel võtavad teised vedajad reisijad üle. Paljudes teenindussektorites küllap see nii olekski, kuid lennunduses Euroopa ääremaal, meie elanikkonna suuruse ja jõukuse juures – vaevalt.

Kui vaadata Eestit Kesk-Euroopa tasandilt, siis probleemi nagu polekski – tulevad teised lennufirmad ja võtavad liinid üle. Või veel parem, tulge pigem elama nendesse piirkondadesse, kus infrastruktuur on parem ja kus elab rohkem inimesi. Ega see vaatenurk erine palju Tallinna elaniku vaatenurgast, kel on raske mõista üksikus maakohas elavat inimest. Lihtne on öelda, et „ah, miks sa seal elad, tule linna ära, meil siin kõik asfaltteed ja elektrit jagub. Sa ei pea ju maal elama...“

Niisiis, magusam osa lendudest ja klientidest hõivatakse kindlasti, kuid mitte kõik. Ja selle ülejäänu jaoks tähendab, et Euroopa jääb Eestist senisest veelgi kaugemale, ning vastupidi. Paraku on nii, et sellisest olukorrast saadakse alles siis aru, kui kriitine hetk on juba käes, probleem on sündinud ning hakatakse otsima väljapääsu. Täpselt nii nagu Leedu praegu teeb. Odavam oleks sellised olukorrad ära hoida.

Mitte keegi peale meie endi Eestit avatuna hoidma ei hakka. Kui soovime, et otselennud Eestist säiliksid, peavad kõik sellesse panustama. Riik oma töötajaskonnaga, reisibürood, lennujaamad, hotellid, konverentsikorraldajad, äri- ja puhkusereisijate võõrustajad. Estonian Air on kõigest viimane – tõsi, nähtavaim ja olulisim – lüli selles ahelas.

Seega on esmane märksõna koostöö, nii sõnades kui tegudes, riigi, kohalike omavalitsuste, liitude ja äriettevõtete vahel. Lennundus puudutab meid kõiki, see on nii kogukonnale kui ka ühiskonnale olemusliku tähendusega. Vaid koostööd tehes on võimalik ühendatust hoida. Vastasel korral on meil varsti paar lendu päevas Rootsi ja Soome, Riiga ja Brüsselisse. Ja see on kõik. Muutume Euroopa mõistes veel kaugemaks nurgaks, kui me seda täna oleme.

Eelnevat arvestades kõlab valusalt, et Lõuna-Eesti vaatab välisühenduste osas pigem Riia kui Tallinna poole. Oleme üks Eesti ja peame suutma teha koostööd regionaalsel tasandil, et oma siseriiklikku majandust tugevdada. Estonian Air on lennanud Tartust Tallinna ja teeks seda meelsasti ka edaspidi, kui selleks oleks vastavad tingimused. Seda enam, et riik toetab ju Tartu Lennujaama rahaliselt, kuid sealt lendab ainult üks lennufirma, ja sedagi mitte iga päev nädalas. Samas, enda lennufirma maadleb raskustes, kuna puuduvad tingimused, et ääreala väikeriik ise maksimaalselt oma lennufirmat välisühendusteks või ümberistumistega välisühendusteks kasutaks. Jah, lennujaama on Lõuna-Eestil vaja, aga kellele, kui seda ei kasutata?

Kui soovitakse oma lennufirmat säilitada, tuleb luua tingimused, et see lennufirma suudaks oma rahvast teenindada. Võtame kas või Läti riigi, kes on nimetanud lennundust enda strateegiliseks prioriteediks. Mõistan neid, see annab tööd oma inimestele ning elavdab turismi ja majandust.

Lennundusest kaugel olevad inimesed kipuvad Estonian Airi võrdlema Lääne- või Kesk-Euroopa lennufirmadega, unustades meie asukoha Euroopa äärealal ning erineva tegutsemisloogika. Siinkohal väärib märkimist, et Baltimaades kokku elab vaid miljoni võrra rohkem inimesi kui Soomes, Eestis elab pea sama palju inimesi kui Stockholmis või suur-Helsingis. 

Lennundus on eelkõige mahuäri, meid aga napib. Eestit on proovitud suuremaks teha transiitreisijate arvel ning plaanitud siia sõlmjaama, hub'i. Paraku asub põhjakaares Helsingi, lõunas Riia, läänes Stockholm ja idas Peterburi. Tõsise konkurentsi loomine neile suurlinnadele võtaks aastakümneid nii ajas kui rahas panustamist, toimivaid lahendusi ootame aga kohe. Ainus võimalus Eestit suuremaks teha on siiski oma olemasolevate jõudude, oma enda inimeste toel, koostöös.

Koostöö kõrval teine, sama oluline on teeninduskvaliteet. Reisija ei tule missiooni ajel, reisija tahab korralikku teenust. Estonian Air on tänaseks end turule vastavaks kohandanud, korrastanud oma lennuliinid ning vabanemas kallitest liisinglepingutest. Oleme olnud oma pingutustes edukad, kuid kahjuks on loodetud tulemusi negatiivselt mõjutanud Ukraina kriis ja Euroopa lennundusturu jätkuv madalseis.

Kogu Euroopa lennundusturg on juba aastaid püsinud hiigelkahjumis, keerukas on leida mõnd majanduslikult edukat klassikalist lennufirmat. Turul valitseb ilmne ülepakkumine, keskmine tulu inimese kohta langeb – kulud lähevad üles ja hinnad alla. Kapitalisti pilguga vaadates oleks siin sektoris kohe kindlasti vaja konsolideerumist, aga see ei ole siiani olnud ühegi riigi huvi, sest nii kaotatakse palju otselende. Järelikult, kui otselende vajatakse, peavad riigid ise nende finantseerimise tagama. 

Kuid valgust ja võimalusi tuleb otsida sealt, kus neid esialgu ei paista, ning tähelepanu pöörata ka esmapilgul väikestele asjadele. Püsiühenduste toetamiseks ja seni vähese rakendusega lennukite õhus hoidmiseks oleme käivitanud tellimuslendude teenuse ning otsime võimalusi lähiriikides siseliinide teenindamiseks. Juba täna lendab lühiajaliste lepingutega Estonian Airi lennukeid nii ühe Skandinaavia kui ka Baltikumi lennufirma jaoks. Oleme aktiivsed, et leida lahendusi teistele lennufirmadele teenuse pakkumiseks, sest Estonian Airi opereerimiskulud on võrreldes Euroopa teiste riikide lennufirmadega oluliselt väiksemad.

Oleme alustanud koostööd tootjatega vee, kohvi, tee ja magusa pakkumiseks. Uue teenusena käivitasime kohtvõrgupõhise meelelahutuspaketi, mida kasutades saab lennu ajal lugeda võrgus ajalehti ja e-raamatuid, mängida ja pardapoes ostelda. Need võivad tunduda väikesed sammud, kuid on tehtud tänaste võimaluste piires. Tegemist on koostööga, kus teenust ei osteta mitte raha eest, vaid partertehingutena – tootjad saavad oma kaupa tutvustada ning seeläbi maa peal kliente juurde.  

Mis puutub liinivõrku, siis ka selles osas plaanime ettevaatlikke samme. Lendame täna enam kui poole miljoni kliendiga aastas 18 sihtkohta ning plaanime mõned suve- ja talveliinid juurde luua. Märtsis taasavasime hooajalennud Pariisi ja Berliini, Suurel Reedel lisandus nimistusse eurovisioonilinn Viin ning seoses EXPO maailmanäitusega hakkame aprillis lendama ka Milanosse.

Lõuna poolt on kostnud väiteid, et Balti piirkonda mahub vaid üks lennufirma. Reisijate ja riikide huvides on sellegipoolest jätkuvalt kolm eraldiseisvat, kuid senisest palju enam koostööd tegevat lennufirmat. Alternatiivseks lahenduseks ja kapitalisti pilguga vaadates peaks lennufirmade vahel toimuma üks suurem konsolideerumine ning riigid hakkaksid ise otseühenduste teenust sisse ostma. Seda just ääremaadel, kus ka Eesti paraku on.

Ruumi tuleb endale ise teha. See on tõsine, kuid möödapääsmatu katsumus.

Autor: Indrek Randveer