Soome vajab imet

Hoolimata sellest, et valimised võitnud Keskerakonna juhil Juha Sipiläl on kahtlemata võime reforme ellu viia, on küsimus selles, kas ühiskond on suurteks muutusteks valmis ja kas suuliselt väljendatud muredes ka midagi tegelikult ette võetakse.

Eestile on oluline eksport, samas on Soomes traditsioonilistel tööstusaladel viimasel ajal kehvasti läinud. Kui Soome turg peaks taas elavnema, võiks Eesti firmadest potentsiaali olla näiteks toiduainetööstusel, energeetikaettevõtetel ja IT-firmadel.

Küll aga on Soomes palju IT-spetsialiste, kelle oskusi ja teadmisi võiks siinpool lahte ära kasutada. Oluline on Eestile saada ka investeeringuid ja uusi töökohti just Eestisse. Rasked ajad ning ebastabiilsus Soomes võivad Eestile ka mingil määral kasuks tulla. Eriti tore oleks, kui Soome tööle läinud eestlastel tekiks võimalusi kodumaale naasta ja siin tasuv töökoht leida. Seda võiks näiteks teha terviseteenuste valdkonnas.

Soomlased ootavad eriti bürokraatia kärpimist, kuid pole teada, kui valmis on selleks ühiskond tegelikult. Ametühingud on juba rääkinud streikidest, ja see on ka reaalne oht. Eelmise aasta novembris Eduskunnas võrdles Keskerakonna esimees Juha Sipilä oma kõnes Soomet Ida-Saksaga ning nõudis riigitöötajate arvu langetamist ja süsteemi muutmist tõhusamaks.

Soome Keskkaubanduskoda on juba tuletanud meelde, et Keskerakond on lubanud oma valimisprogrammis muuta tegevuslubade saamist lihtsamaks ja eemaldada reegleid eriti ettevõtluse ja investeeringute tegevuslubade osas. Soome ettevõtjatel on olnud juba kaua suured ootused ja nüüd ootavad ettevõtjad valitsuselt aktiivset rolli maksureformis ja bürokraatia kergendamiseks. Omaette teemad on veel mõned üksikud küsimused, näiteks immigratsiooni- ja tööturupoliitika valdkondades. Pean tõenäoliseks, et Soomes on suured muudatused ees ka nendes küsimustes.

Soome valimiste tulemused olid osaliselt ootuspärased, kuid samas ka üllatavad. Valimised võitnud Keskerakonna edu on selge, kuid eelvalimiste ja valimispäeva tulemustest selgub, et erakondade toetustes toimus erakordselt suuri muudatusi. Vähem tuntud fakt on näiteks see, et valimispäeval tõusid Põlissoomlased Soome suurimaks erakonnaks 19% toetusega. Põlissoomlaste toetajad tahavad saavutada majanduslikku edu, sh luua töökohti tööstuses, kaitsta Soome rahvuslikku kultuuri ja tuua otsustamisprotsessi kodanikele lähemale. Huvitav ongi olnud just see, et Põlissoomlaste toetajate hulgas on väga erineva taustaga inimesi, kes on parteis ühised huvid leidnud.

Sotsiaaldemokraadid olid suurimad kaotajad nii parlamendikohtades kui ka saadud häälte arvult. Tulemus on sotside ajaloo halvim.

Kokkuvõttes tegelike vasakpoolsete erakondade toetus oli nendel valimistel 23,6%, mis on ajalooliselt halvim. Võib tõdeda, et Soome võttis tugeva sammu konservatiivses suunas ja pole enam vasakpoolne riik. Venemaa-meelsetel kandidaatidel läks üldiselt halvasti. Muudatused valijate eelistustes on olnud üllatavalt kiired.

Sarnaselt eelmiste valimistega valis Keskerakond ka nendel valimistel vaikiva taktika. Keskerakonna esimees Sipilä ei öelnud otsekoheselt midagi, valimisprogramm oli väga ümmargune, teised erakonnad ja meedia ei tahtnud ärritada prognoositavat mantlipärijat ja selgitada välja Keskerakonna kavatsusi.

Keskerakonna stiil ongi olnud jätta asjad ütlemata ja meelitada valijaid igast suunast. 53aastasest inseneriharidusega Sipiläst ei teata palju: Sipilä on elanud enamiku oma elust Oulu piirkonnas, on seotud konservatiivse-kristliku usuliikumisega lestaadiuslus ja juhtinud väga palju väikeseid ja suuremaid firmasid. Erinevus on suur näiteks võrreldes senise peaminister Alexander Stubbiga, kelle töökogemus erasektoris on samahästi kui olematu.

Suurima erakonna juhina ootavad Sipilät ees üsna keerulised ajad: riigi võlakoormuse kasvu ei ole suudetud peatada, avaliku halduse töötajate arv on hiigelsuur, avaliku halduse efektiivsus ei kasva piisavalt kiiresti, tööturupoliitika on kui kauge mälestus minevikust ja majandus on olnud suuresti languses.

Minu suurim ootus on täiuslik maksu- ja tööturureform, kuid see pole eriti realistlik. Ülereguleeritud tööturg, ettevõtluse keeruline reguleeritus, ebatõhus riigijuhtimine ja kallidus on probleemid, mis nõuavad rohkem muutust inimeste suhtumises ja praegusest elustandardist loobumist ning seda tööd ei jõua üks valitsus kindlasti ära teha. Üks minu isiklikest ja realistlikest unistustest oleks muuta töökohtade loomine tasuvamaks ja kärpida üliheldet sotsiaalsüsteemi.

Kahjuks peab toimuma lausa rida imesid, et Soome avalik juhtimine saaks tõhusaks ning majandus naaseks kasvuteele. Soomel oleks praegu põhjust jälgida Eesti näiteid ja edulugusid veelgi suurema hoolega.