Ametnikust kinnipanijat ei saa

Ehk parafraseerides Heldur Karmo kunagist menulaulu: „Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad – haldusreform alati jääb!“

Kord oma koolis emakeeleolümpiaadi külalisi võõrustades andsin tervituseks sõna haridusministeeriumi spetsialistile. „Peaspetsialist!“ parandas proua peaspetsialist häiritult minu fopaad. Tõepoolest, vahel tundub nagu elaksime 19. sajandi Austria-Ungari keisririigis, kus tiitel nime ees on tähtsam kui inimene ise. Lihtsalt spetsialist on meie omavalitsusasutustes imeharv nähtus, võib-olla mõni äsja gümnaasiumipingist tulnud nooruk.

Võtsin huvi pärast ette juhusliku valikuna Tallinna linnavalitsuse kommunaalameti  koosseisu. Peale kommunaalameti juhataja, kahe juhataja asetäitäitja ning kantselei juhataja töötab kommunaalametis 7 osakonnajuhatajat, 21 peaspetsialisti, 6 vanemspetsialisti ja 4 juhtivspetsialisti. Lihtinimesel on loomulikult raske selles spetsialistidehierarhias orienteeruda, kuid ühtegi tavalist spetsialisti kommunaalametis ei töötagi. Ilmselt on see tunnistus sellest, et meil linnakodanikena on turvaline elada, sest oleme ümbritsetud ainult kõige kompetentsematest ametnikest. Peale kommunaalameti on Tallinnas veel 11 ametit, pluss linnaosade valitsused ja muud ametiasutused.

Teine teema on valdade liitmine. Üks mu kauge sugulane Georg Voogas  (sünd. 1867) pani vanas eas 1940. aastal vahetult enne Nõukogude okupatsiooni algust kirja enda eluloo. Ta oli kooliõpetaja ning töötas Aleksander III süngel venestamisperioodil noore mehena Lihula valla- ja kohtukirjutajana. Sellest ajast kirjutas ta järgmist: „10. augustil 1890. a lahkusin kooliõpetajast ja asusin ühendatud Lihula walla- ja kohtu kirjutajaks (end.  wallad olid Lihula, Lihula-kiriku, Penijõe, Tuudi, Karuse-kiriku ja Matsalu). Töökoormatus oli nüüd küll suur, sest peale jooksva töö tuli ju läbi viia end. valdade likvidatsjon, kuid hakkama sain siiski üksi. Nüüd määratakse selle töö pääle 2–3 inimest.“

Riigihaldusminister Arto Aasale kuluks haldusreformi läbiviimisel Georg Voogase taoline mees praegu hädasti ära. Esiteks on tal olemas „valdade likvidatsjoni“ kogemus, teiseks ei vaja ta enda kõrvale ametnikearmeed ja kolmandaks ei oskaks ta seejuures unistada ka teab mis suurest palgast, lisatasudest või ametiautost, rääkimata Itaaliast ja ravioolidest.

Autor: Jaanus Vaiksoo