Riik koomale, võim ühendustele

Pärast kahtteist aastat tööd advokaadina olen viimased kümme aastat panustanud erinevatesse ühiskondlikesse algatustesse. Projekte, kus olen kaasa löönud, on tänaseks kogunenud kümmekond.

Usun, et üksnes raha annetamine ei ole kokkuvõttes kuigi mõjus. Saan sellele lisaks pakkuda oma erialaseid ja kogemuslikke teadmisi, olla mentoriks organisatsiooni tegevmeeskonnale või vahendada kontakte oma suhtlusvõrgustikust. Just läbi oma aja ja teadmiste panustamise tekib kõige suurem sünergia ühiskondliku algatuse ja toetaja vahel.

Oma kogemusele toetudes võin öelda, et kõige julgemad, elujõulisemad ja ühiskonda muutvad lahendused tekivad siis, kui koos tegutsevad vabaühendused, ettevõtjad ja riik. Vabaühendustel tuleb kõige paremini välja probleemi sügavuti tajumine ja pühendunud elluviimine, ettevõtja toetab raha ja puuduoleva kompetentsiga (oskusteabe vahendamise, oma töötajate vabatahtliku aja võimaldamise, vajadusel rahaga) ning riik omapoolse moraalse toetuse, seadusandliku tagala loomise ja pikaajalise rahastusega.

Ka rahvusvahelise kogemus kinnitab, et ulatuslikud ühiskondlikud muutused tekivad ainult siis, kui on valdkondade ülene koostöö, mõõdetav eesmärk ja keskne vastutaja.

Hea näide valdkondade ülesest koostööst Eestis on Heateo SA ja 11 Eesti äriühingu poolt 2007. aastal loodud “Ettevõtete Koalitsioon HIV vastu”. Samuti hiljuti mitme vabaühenduse, ettevõtte ning siseministeeriumi ja politsei- ja piirivalveameti koostöös sündinud spordiennetusprogramm SPIN, mis pakub riskinoortele võimaluse vaba aja veetmiseks ja sotsiaalsete oskuste arendamiseks.

Olles töötanud advokaadina, näen, kuidas toodetakse sadades ühikutes uusi seadusi ning tehakse aina detailsemaid regulatsioone. Kõik on justkui ära reguleeritud, aga ikka selgub, et kusagil on mõni pragu, mis vajab uut regulatsiooni.

Sellisel ülereguleerimisel on suur probleem: inimesed tegelevad formaalsete detailidega ja ühel hetkel muutub detail asjaks iseeneses. See tõmbab tähelepanu kõrvale suurest pildist ja tegelikust probleemist. Kuigi seadused lähevad aina täpsemaks, läheb vastutus paradoksaalselt hajusamaks.  Inimene ei taju enam, miks ta midagi teeb. Tal ei teki tunnet, et temagi on osa kogukonnast, mida seadused reguleerivad. Vastutab justkui keegi abstraktne riik või ametnik. Inimesed muutuvad passiivseks, neil kaob initsiatiivikus ja vastutustunne.

Kõik, kes on mõnes organisatsioonis töötanud, teavad, kuidas erineb alt üles juhtimine ülevalt alla juhtimisest. Alt üles juhtimise puhul tuleb initsiatiiv organisatsioonist seestpoolt ja seda on vaja vaid veidi suunata ja ressursse anda. Ülevalt alla juhtimisel tuleb juhil leida keegi, kes tema idee ellu viib ja seda inimest motiveerida. Rahaliselt on ülevalt alla juhtimine oluliselt kulukam ning üldjuhul võtab ka elluviimine kordades rohkem aega.

Seega on igati loogiline, et paljude küsimuste lahendamisel on vabaühendused oluliselt tulemuslikumad ja ressursi-efektiivsemad kui riiklikud institutsioonid ülalt alla tegutsedes. Seda mõtet toetab ka rahvusvaheline kogemus. 

Avalik sektor moodustab täna 40% riigi sisemajanduse kogutoodangust ning seal on palju ülevalt alla tegutsemist. Olen näinud, kuidas hädas olev laps läheb kaotsi riiklike sotsiaalhoolekande ametkondade vahel, kuid leiab üles MTÜ Saagu Valguse ja saab sealt abi.

Peaksime julgustama ja toetama tugevaid kodanikualgatusi, kellel on väärt lahendus mõnele teravale ühiskondlikule probleemile. Riik saab oma tegutsemist efektiivsemaks muuta, tõmmates oma osa koomale ning andes julgemalt ühiskondlike  probleemide lahendamist üle vabaühendustele, tagades samas pikaajalise rahastamise ning säilitades järelvalvefunktsiooni. Nii saame odavama ja efektiivsema riigi. 

Autor: Maarja Oviir-Neivelt