Üürikorterite massrajamise asemel otsetoetused

Juba eelmisel aastal sai alguse riiklikult toetatud üürieluasemete arendamise projekti ideed. Paistab, et praegune valitsuskoalitsioon soovib seda teed jätkata. Sellekohane punkt on isegi koalitsioonilepingusse sisse kirjutatud.

Enne raha vasakule ja paremale laiali loopida, tasuks meelde tuletada, et riigi ülesanne on ettevõtluseks soodsa keskkonna loomine, mitte ise ettevõtjaks hakkamine. Maksumaksja raha massehitusse matmise asemel peab riik kaardistama abivajajad, et toetused otse neile suunata.

Ühest otsast kuulutatakse avalik sektor suunalt, et meil on üüripindu juurde vaja. Teisalt puudub konkreetne teadmine, kui palju üüripindu Eestis üldse olemas on. Üürifondi suuruse kohta eksisteerivad vaid arvamused, mida igaühel on lihtne enda soovitud suunas kallutada.

Täna võime majandusministeeriumi kodulehelt leida ühe tudengite seas läbiviidud uuringu. Üliõpilased on küll kindlasti oluline ja huvipakkuv kinnisvaraturu klientide segment, kuid tegemist on siiski kitsa inimeste kildkonnaga paljude seast, kes üüriturgu mõjutavad. Teadaolevalt puuduvad uuringud üürileandjate hulgas, kes ettevõtjatena vääriksid ses mängus ka ehk tähelepanu.

Raha lugemata on lihtne välja hõigata populaarsust taotlev plaan luua odavad üürieluasemed. Uue korterelamu rajamine on igal juhul kallis. Peab ju arvestama energiasäästunõuetega ja sellega, et isegi avaliku sektori rajatud elamu peab püsima 50-70 aastat. Plaan pakkuda kallilt ehitatud maja odavalt üürile kuulub juba majandushuumori ehk teiste sõnadega poliitika valdkonda.

 „Kallilt ehitan, odavalt annan ära“ äriplaani juures on veel oht, mida ei tohi alahinnata. Kõiksugu vara ja soodustuste jagamisega seonduv on hindamatu võimalus korruptsiooni tekkeks. Ei pea pilku lähiajaloos liiga kaugele heitma, et meenutada kunagisi korterite jagamisel tehtud korruptsioonilõhnalisi sobinguid.

Probleemide lahendamise tõsise tahte korral peaks üürituru kaardi valged laigud kõrvaldama. Selleks tuleb esmalt teha uuringud, mis selgitavad, millised on kogu üürisektori lahendamist vajavad valupunktid.

Valdav osa Eesti inimestest elab tagasihoidliku kvaliteediga nõukogudeaegses paneelelamus. Majutada abivajajad uutesse luksuskorteritesse ei tundu endaga napilt ise hakkama saavate inimeste seisukohast õiglane.

Avaliku sektori eluasemete rajamisel on sihtrühmadena mainimist leidnud arstid, õed, õpetajad. Nende ametimeeste näol on tegemist väljaõppinud spetsialistidega. Riik ei tohiks minna alandamise teed, et inimeste tervise ja järelkasvu eest hoolitsejatele hakatakse jagama almusena kortereid üürnike getodesse.

Arstid, õed, õpetajad ja paljud teised väärivad inimlikku sissetulekut, nad ei pea sõltuma ametniku armust jagatavast korterist. Kui riik tahab abivajajaid aidata, siis sellele vastu seista on kohatu. Selleks riik ongi, et nõrgemate eest hea seista. Vajajatele abikäe ulatamiseks ei tule esmalt minna betooni valamise teed, esmalt tuleb siingi kaardistada, kellele abi suunata. Abivajajate eest hoolitsemisel tuleb neile anda õng, mitte kala.

Pakkudes abi konkreetsele abivajajale, mitte raha helikopterilt kõikjale puistates, säästab riik oluliselt raha. Seejuures jääb rikkumata jalgu tugevalt alla saav erasektori üüriäri.

Pealinna korterite üüriturg toimib järjest paremini. Riiklike elamuprogrammidega on võimalik aastatepikkune üürituru positiivsete arengute rajale piir ette tõmmata. See siiski ei tohiks olla riigi eesmärk. Riik peaks jätkama pingutusi selle nimel, et üürisektor saaks iseseisvalt toimida.