Reformierakonna sisereform

Kaks aastat tagasi valiti mind Reformierakonna juhatusse ja sain ka selle erakonna aseesimeheks. Enne valimist kirjutasin oma poliitilise platvormi, kus olid muu hulgas järgmised punktid:

- Erakond peaks olema avatud organisatsioon, kus otsuste tegemise alused ja protsessid on arusaadavad nii erakonna liikmetele kui ka avalikkusele.- Erakond on lugupidav nii oma liikmete kui vastaspoolte suhtes.- Erakonnas on võrdne kaal ühiskonna kõikidel gruppidel: nii noortel kui ka vanadel, nii naistel kui ka meestel.

Pärast pikka kaalumist otsustasin siiski ka seekord erakonna juhatusse kandideerida. Kuna äsja on olnud valimised, siis ma ei keskenduks oma platvormis seekord mitte sisulisele poliitikale, kui sellele, et Reformierakonda on vaja reformida. Kuivõrd me oleme võimu teostav erakond, siis ei ole meie siseasjad ainult meie siseasjad, vaid see, kuidas me asju korraldame oma erakonna organisatsioonis, kaldub edasi ka sellele, kuidas me riiki juhime ja mis signaali see inimestele annab.

Kaks aastat on mööda läinud ja ülalnimetatud punktidest on minu hinnangul olukord läinud paremaks selles, et oleme lugupidavamad nii teineteise kui ka laiemalt ühiskonna vastu. Me püüame kuulata ega vasta kohe solvangutega. See on hea. Aga paljudes valdkondades on arenguruumi.

Mulle tundub, et olukord on läinud halvemaks organisatsiooni avatuse puhul. Otsuste tegemise alused ega protsessid ei ole selged isegi enam mitte juhatuse liikmetele. Erakonna esimees annab otsustest lihtsalt teada, tihti kuuleme tehtud otsustest hoopis meedia vahendusel. Kes ja kus on otsuse teinud, kui juhatust sellesse pole kaasatud?

Kuivõrd koalitsiooniläbirääkimiste käigust ja osalejatest puudus ülevaade isegi juhatuse ametlikult kinnitatud koalitsiooniläbirääkimiste meeskonnal, siis pole ime, et inimestel on raske koalitsiooniläbirääkimiste tulemust tunnistada. Öelda, et mis te nüüd õiendate, kui leping on juba allkirjastatud, pole korrektne, sest inimestel puudus igasugune informatsioon läbirääkimiste käigu või sisu kohta. Ammugi võimalus läbirääkimiste käiku mõjutada. Kinnitamiseks pandi tulemus, mis vastuvaidlemist ei kannatanud, sest vastasel juhul oleks löögi all olnud valitsuse moodustamine. Liberaalne põhimõte on governance by consent, valitsemine kokkuleppel. Ilma selle kokkuleppeta on kahtluse all otsuste legitiimsus. Aga just seetõttu on mitmel fraktsiooniliikmel raskusi koalitsioonilepingus kokkulepitu järgimisega.

Avatus tähendab ka seda, et otsuste eest vastutajad kattuvad otsuste tegijatega. Otsustajate õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Ei saa lasta teha otsuseid inimestel, kes millegi eest ei vastuta ega tahagi vastutada.

Oma valimisprogrammi koostasime väga avatult ja erinevaid huvigruppe ning erakonna liikmeid võimalikult palju kaasates. Ometi vaadates koalitsioonilepingut ja valimisprogrammi, pole läbirääkimiste meeskond suutnud meie positsioone kaitsta, vaid see sisaldab peamiselt sotsiaaldemokraatlikke algatusi. Mis on need reformierakondlikud asjad, mis majandust kasvatavad, loovad võimalused töökohtade loomiseks ja seeläbi inimeste elujärge parandavad?

Segased on inimeste edutamise alused, samuti on täiesti selgusetu see, mille alusel valib erakond riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse inimesed. Ütlen just nimelt erakond valib, sest kuigi ametlikult nimetab need inimesed vastava valdkonna minister, öeldakse need inimesed ikkagi erakonna juhtkonnast ette. Ma ei kaitse seisukohta, justkui poliitikud ei sobiks ettevõtete nõukogudesse olemuslikult, vaid peaks olema arusaadav, mis pädevust ja lisandväärtust konkreetne inimene seal nõukogus annab. Ka Erkki Raasuke, kes põhjalikumalt riigi äriühingute tegevuse korraldamist uuris, ütles: “Pole oluline, kas vajalike teadmistega nõukoguliikmed tulevad era- või avalikust sektorist, tähtis on, et nõukogus oleks vajalik kompetents, et valikuprotsess oleks läbipaistev ja välistaks korruptiivsete huvide jõudmise äriühingu nõukogusse.”

Käisin läbi enamiku suuremate riigile kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste nõukogud. Nendes domineerivad peamiselt kolm nime, olenemata äriühingu tegevusvaldkonnast. Peaks olema selge, mis on need pädevused, mida need inimesed väga erinevates valdkondades tegutsevates äriühingutes kannavad ja mis lisandväärtust ettevõtetele juurde annavad. Kui meil on pädevad inimesed, ei peaks me kartma ka avalikkusele selgitada, mis on valiku aluseks olnud. Riigile kuuluvate äriühingute nõukogud ei tohiks olla lihtsalt erakondliku premeerimise koht, vaid sisuline panustamine riigile kuuluva äriühingu toimimisse.

Ka see soov pole täitunud, et erakonnas on võrdne kaal kõigil ühiskonnagruppidel. Positiivne on see, et naisi on nüüd näiteks riigikogu fraktsioonis tunduvalt rohkem ja naised tegid valimistel tugevad tulemused. See lükkab ümber väite, justkui naised naisi ei vali. Vaatamata tugevatele tulemustele valimistel, pidas erakonna juhtkond vajalikuks siiski võtmepositsioonidega premeerida hoopis mitte nii tugevaid tulemusi teinud mehi. Seega ei saa öelda, et otsustusprotsessidel naiste häälega rohkem arvestatakse, kui nad otsustajate hulka ei kuulu. Kui vaadata vanade ja noorte tasakaalu, siis tasakaal on väga selgelt noorte kasuks paigast ära. See ei peaks nii olema. Pole vist mõtet lisada, et vene keelt rääkivate eestlaste osakaal meie erakonna otsustajate hulgas ei ole suurenenud, kuigi elanikkonnast moodustavad nad märkimisväärse osa.

Ma arvan, et avatuse puudumise süüks saab panna ka selle, et meil on erakonna sisevalimistel viimasel ajal olnud üsna vähe osalejaid. Inimesed tunnevad, et sinna saavad niikuinii inimesed, kes on üldiselt tuntud või kelle toetamise on tuumik kokku leppinud. Kui teeks reegli, et valitsuse liikmed ei võiks juhatusse kuuluda, kas see suurendaks laiemapõhjalisema, erakonna liikmeid kaasavama juhatuse kujunemist ning juhatuse rolli valitsemises kaasarääkimises?

Erakonda on ühinenud mõttekaaslased, kes soovivad riigi ja ühiskonna arendamisel rohkem kaasa rääkida. Nad peaksid kindlasti olema aktiivsem osa ühiskonnast, samas on meie sisevalimiste osalus väga madal, kuigi loogiliselt võttes peaks see olema kõrgem kui üleriigilistel valimistel. Viimati osales erakonna esimehe valimisel mälu järgi ligi 600 inimest, mis 13 000 liikmest teeb osalusprotsendi alla 5%.

Kaks kõige tähtsamat otsust, mille kaudu erakonna liige saab riigi käekäiku mõjutada, peaksid olema sisevalimistel tehtavad otsused selle kohta, kes on inimesed, kes pääsevad riigikokku (st meie nimekirjas potentsiaalselt parlamenti) ja kes on meie potentsiaalne peaministrikandidaat ehk erakonna esimees.

Erakonna liikmed on samasugused kodanikud nagu kõik teised. See tähendab, et nad osalevad valimistel, kui nad tunnevad, et neist midagi sõltub. Kui aga luuakse kuvand, et riigikogu kandidaatide selekteerimine on mingi poliittehnoloogiline nõidumine, kus kavalate ja keeruliste mudelite alusel pannakse paika kombinatsioon avalikkusele tuntud isikutest, kes peavad hääli tooma, ja nendest, keda erakonna juhtkond tahab parlamenti tuua, siis inimesed ei osale, sest ei näe sel mõtet.

Eraldi teema on fraktsiooni roll erakondlikus struktuuris. Leian, et praeguse riigikogu Reformierakonna fraktsiooni on koondunud erakordselt palju uusi tarku inimesi, kellel on ekspertiis ja elukogemus, mis on Eesti riigi edasiarenemiseks väga vajalik. On suurepärane, et palju uusi inimesi kandideeris ja ka valituks osutus. Sellest tulenevalt võiks fraktsioonil olla tunduvalt rohkem vabadust otsustada oma tegevuse korralduse üle ja ka valitsuse ettepanekuid kahtluse alla seada, ilma et see põhjustaks hukkamõistu. Riigikogu liikmed on saanud oma valijatelt mandaadi ja nemad vastutavad oma maine ja nimega seaduste eest, mida nad riigikogus toetavad. Kui otsused tehakse fraktsiooni eest enne ära, siis ei ole see aus vahetuskaup. Usun, et sisuline triloog juhatuse, fraktsiooni ja valitsuse vahel tooks paremad tulemused nii mitmeski valdkonnas.

Tulenevalt erakondade rahastamise süsteemist oleme kindlasti Eesti rikkaim erakond. Kui me maksudebattidel rõhume ettevõtjate südametunnistusele, viidates sellele, et neil on ka kohustus riigi ees, siis erakonnana elame me nagu puugid, peamiselt ainult riigi kulul. Sellest tulenevalt leian, et oleks õige võtta käsile liikmemaksu teema ja nõuda erakonna liikmetelt liikmemaksu tasumist.

Peame jõudma olukorrani, kus iga liige maksab liikmemaksu. Kui liikmemaksu ei maksa, siis liige arvatakse erakonna liikmete hulgast välja.

Mul oli kunagi ülemus, kes nõudis alati, et mistahes koolitusest, kuhu töötaja soovis minna, maksaks ta ise mingi osa kinni, öeldes, et tasuta asju inimesed ei hinda. Ja tõepoolest, sa mõtlesid ikka põhjalikult läbi, mis koolitust sul on vaja ning suhtusid koolitusse nõudlikumalt kui teistest organisatsioonidest tulnud inimesed, kelle jaoks koolitus oli justkui tasuta (st tööandja maksis).

Liikmemaksu maksmine suurendab inimeste omanikutunnet erakonna üle ja neil peaks tekkima suurem soov osaleda erakonna sisevalimistel ning ka erakonna juhtidelt nõuda nii tulemusi kui ka suhtlemist ja infovahetust. Tunnistagem, et suur liikmete arv, mis me oma kodulehel välja ütleme, on fiktsioon ja meil on tegelikke liikmeid nii palju, kui meil on liikmemaksu tasujaid. Olen alati olnud seisukohal, et pühendunud toetaja on erakonnale olulisem, kui erakonda vastumeelselt sattunud liige.

Minu jaoks on algusest peale arusaamatu, miks me nii väga kardame välja näidata, et meil on erimeelsused erinevates küsimustes. Ühiskonnas, kus tänu internetile võib iga liige igal ajahetkel oma arvamust avaldada ja see arvamus jõuab kohe paljudeni, kes omakorda avaldavad selle peale oma arvamust ning kus arvamuste pluralism on norm, mitte erand, tundub organisatsioon, millel on ainult üks arvamus, kohatu ja ajastule mittevastav. Erimeelsusi maha surudes need ju ei kao.

Eri arvamusel olijate häbimärgistamine ei aita avatud organisatsiooni kultuurile kaasa. Erimeelsused läbi vaieldes ja kasvõi hääletades oleks otsuste kujunemine vähemalt arusaadav, sest see on demokraatia. Üks seisukoht jäi peale ja teise argumendid olid nõrgemad. Öeldakse, et hääletades jääb allajäänud poolele okas hinge, samas jäetakse tähelepanuta, et palju suurem okas jääb allajäänud poolele hinge siis, kui lisaks vaidluse kaotamisele jääb hinge arusaamatus otsuse kujunemise protsessi üle (st pole selge, et enamus oli ikkagi selle poolel, kes lõpuks otsuse sõnastab, sest hääletust ju ei olnud). Lisaks sunniks hääletusele panek võtma seisukohti ka neil inimestel, kes eelistavad mugavalt mängu jälgida ja mitte midagi teha.

Tihti kasutatakse erakonna eriarvamuste blokeerimiseks väidet, et erakond on perekond/sõpruskond. See võis olla nii alguses, kui erakonnas oli vähe inimesi, nüüdseks on organisatsioon kasvanud tunduvalt suuremaks. Peaksime endale eeskujuks võtma mitte niivõrd perekonna, kuivõrd arenenud riikide poliitilised parteid. Nii Suurbritannias kui ka Prantsusmaal on parteides erinevad meeskonnad, kel on oma platvorm ning ka kandidaat esimehe kohale. See on terve nähtus. Samuti on selliselt ka erakonna liikmetele selge, millised on alternatiivid edasiminekuks. Erimeelsusi ei häbeneta, samas aktsepteeritakse valimiste tulemusi, st kuni järgmiste valimisteni juhib erakonda valitud esimees ja juhatus.

Me elame infoühiskonnas, kus me peaks võtma eeduseks, et kõik on avalik. Kui avalikuks tulevad isegi suurriikide juhtide omavahelised suhtlused, siis ei peaks me meeleheitikult kartma seda, et meie argumenteeritud vaidlused avalikuks tulevad. Juhul, kui need vaidlused muidugi on argumenteeritud.

Avatud oraganisatsiooni kultuur on sootuks teine kui suletud organisatsiooni oma. See haakub ka erimeelsuste punktiga – kui kõigile on teada, et organisatsioonis vaieldakse erinevate küsimuste üle, pole see mingi meediasündmus, kui keegi peavoolust erinevat arvamust avaldab. Kui me erakonnas on üle 13 000 liikme, siis see ei ole väike seltskond. Ma ei arva, et erakonna otsuseid peaks kujundama 13 000pealine rahvakoosolek, küll aga võiks nad olla asjade käigust ja aruteludest teadlikud. Kui see seltskond on tegelikkuses väiksem (vt liikmemaksu punkt), siis olgem selles ka ausad.

Praegu on tekkinud olukord, kus kõige suurem hirm erakonna sees on sisevaidluste lekkimine. Hirmu kütmiseks lekitatakse teatud osasid siselistist, et saaks mitu kärbest ühe hoobiga: sellele viidates saab erakonna liikmete silmis häbimärgistada kriitlisi märkusi teinud isikuid, samuti saab selle hirmuga vaigistada igasuguse diskussiooni erakonna listis. Öeldakse, et arutame koosolekul. Koosolekul saavad kõik oma seisukohti esitada, auru välja lasta, koosolekut ei protokollita, erimeelsustest märki maha ei jää, otsust aga ei formuleerita, ammugi ei hääletata ja jääb ikka nii, nagu juhtkond on juba ammu otsustanud.

Eelmise punktiga haakub tegelikult see, et meie töökorraldus ei vasta kaasaegse maailma elu- ega töökorraldusele. Ühelt poolt promome Eesti riiki ja soovitame kõigil hakata e-residendiks, sest sõltumata oma asukohast peaks sul olema võimalus tarbida meie e-teenuseid. Teisalt aga ütleme, et erakonna juhatuse sisulistel aruteludel osalemiseks pead füüsiliselt viibima koosolekul, mis toimub kolmapäeval kell 11 Tallinna kesklinnas. Me peaksime oma töö korraldama nii, et juhatuse koosolekul saaks viibida ka virtuaalselt võrdväärselt sõltumata sellest, kus sa parasjagu asud. Fraktsiooni meililist on samuti hea koht arutelude pidamiseks, sest inimesed saavad teiste argumente põhjalikult kaaluda ja ka need saavad reageerida, kes ehk ei ole harjunud koosolekul kiiresti vastama või kes ajapuudusel ei saanud koosolekul osaleda või sõna, kuid kelle sisend on siiski vajalik.

Digiajastu peaks parandama inimeste võimalust omavahel suhelda, ometi oleme liikunud vastupidises suunas. Põhilised etteheited on, et info ei liigu. Info ei liigu hästi juhatuse liikmete vahel ega ka valitsuse ja juhatuse vahel, ammugi mitte juhatuse ja erakonna liikmete vahel.

Leian, et on väga positiivne, et erakonna sisevalimistel on võimalus elektrooniliselt hääletada, aga ka hääletuste tulemused peaksid olema avalikud. Kes kui palju hääli sai ja kuidas järjestus nimekiri. Kui erakonnas on võtmekohtadele edutamise põhiliseks aluseks saanud see, et ühel või teisel isikul on erakonna ees teeneid ja erakonnal on neid inimesi vaja premeerida, siis kes on see “erakond”, kes seda otsustab, keda on vaja premeerida? Minu loogika ütleks, et erakonna sisevalimisted on see koht, kus inimesed annavad oma inimestele hinnanguid, samuti nagu üleriigilistel valimistel antakse hinnanguid saadikute tööle. Kui erakonna sisevalimistel erakonna liikmed neile inimestele nii palju hääli ei anna ehk siis erakonna liikmed nende inimeste teeneid ju ei hinda. Kes on see “erakond”, kes ennast erakonna liikmetest kõrgemale seab ja miks? Kuivõrd me räägime kokkuvõttes ikkagi sellest, kes pääseb riigikokku, valitsusse või valitsusprogrammi olulisi otsuseid mõjutama, siis on see võtmeküsimus. Kui valimiste korraldus ja tulemused oleksid läbipaistvad, siis väheneks oluliselt rahulolematus ja suureneks ka valimistel osalejate hulk.

Seega lühidalt minu ettepanekud Reformierakonna reformiks on järgmised:

- Võtame eesmärgi koguda kokku liikmemaksud ja arvame erakonna liikmete hulgast välja need, kes liikmemaksu ei tasu. Niimoodi saame teada oma tegelike aktiivsete liikmete hulga ja suurendame aktiivsete inimeste omanikutunnet erakonna üle.- Oleme avatud erinevatele arvamustele.- Teeme otsustusprotsessid selgeks, vajadusel olulistes küsimustes hääletame.- Protokollime koosolekuid, et oleks aru saada, mis otsustati.- Enne olulisi otsuseid saadame välja täpse päevakorra, et inimestel oleks võimalik ette valmistada ja aruteludes argumenteeritult osaleda.- Võimaldame juhatuse koosolekul osalemise tehnoloogiliste vahendite teel. Korraldame koosolekud nii, et interneti vahendusel koosolekul osalevaid liikmeid koheldakse võrdväärselt füüsiliselt kohalolevate liikmetega.- Teeme selgeks ja läbipaistvaks erakonna liikmete määramised otsustuspositsioonidele.- Teeme selgemaks valimisnimekirjade koostamise riigikogu valimiste jaoks, lubame avalikustada sisevalimiste tulemused.- Austame võimude lahususe printsiipi ka valitsuse ja fraktsiooni koostöös.- Välistame valitsuse liikmete kuulumise erakonna juhatusse, suurendamaks juhatuse tasakaaslustavat rolli ja laiapõhjalisust.

Niisiis kandideerin erakonna juhatusse, lootes alustada diskussiooni Reformierakonna reformi üle ja loodan, et see leiab erakonna liikmete hulgas toetust.

Ja vastan juba etteruttavalt kriitikutele – jah, avaldan selle programmi oma blogis, sest kui erakonnal on üle 13 000 liikme, siis muul viisil, kui avalikult suheldes, nendeni ei jõua. Loodan, et seda teevad ka teised kandidaadid. Tsiteerides Toomas Hendrik Ilvest: “Väikeriik toimib edukalt vaid siis, kui ta on demokraatlik ja avatud”. Samamoodi peab olema avatud ja demokraatlik väikeriigi juhtiv erakond.