Vabaerakond plaanib kasutada riigieelarvelist toetust

Vabaerakonna toetajad küsivad, mis saab kollektiivsest pöördumisest, millele me eelmisel suvel ligi 4000 allkirja kogusime? Kas riigikogu erakonnad jäävadki rahas suplema ega kavatse teha ühtegi järeleandmist?

Mõni skeptik kardab koguni, et olles ka ise riigi raha juurde jõudnud, unustab Vabaerakond selle teema. Kinnitan, et nii ei juhtu. Oleme otsustanud kasutada erakonna jooksvateks kuludeks kuni poolt riigieelarvelisest toetusest. Praegu on meil erakondade eelarvelise rahastamisega kõvasti üle pingutatud ning edaspidi tuleb rahale seada ka kindel sihtotstarve.

Eelmisel nädalal tõstis riigikogu põhiseaduskomisjon käed püsti, leides, et tal puudub tahe ja mõistus ligi 4000 allkirjaga kollektiivset pöördumist tõsiselt käsitleda. See palliti riigikogust „muul viisil“ lahendamiseks justiitsministrile. Sellise vastutusest ärahiilimise aluseks olevat koalitsioonileppes sisalduv udune punkt, mis lubab analüüsida „poliitilise konkurentsi elavdamise võimalusi“.

Sellega tegi riigikogu komisjon minu arvates mitu viga. Esiteks näitas ta üleolevat suhtumist tuhandetesse inimestesse, kes saatsid pöördumise riigikogule ikkagi lootuses, et sellega hakatakse ka sisuliselt tegelema.

Teiseks ei ole selline samm lugupidav kollektiivse pöördumise institutsiooni kui sellise vastu. Meenutagem, et allkirjadega riigikogu poole pöördumise võimalus kutsuti ellu läinud aastal ja seda Rahvakogu algatuse mõjul. Vabaerakondlaste algatus „Lõpetada erakondade ületoitmine!“ oli esimene uue seaduse alusel riigikogule edastatud pöördumine.

Kolmandaks naeruvääristati nii riigikogu rolli. Pole siis põhjust imestada, kui parlamenti taas „valitsuse kummitempliks“ hakatakse kutsuma.

Kinnitan, et inimeste allkirjad on antud õige asja eest ja meil on küllaga võimalusi rauda edasi taguda. Kohe pärast põhiseaduskomisjoni kapituleerumist esitasime seitsme küsimusega arupärimise justiitsminister Reinsalule. Ootame väga vastuseid, kuidas koalitsioon poliitilise konkurentsi õiglasemaks muudab.

Niipea, kui riigikokku jõuab tuleva aasta eelarve, saame teha muudatusettepanekuid erakondade eelarvelise rahastamise kärpimiseks. Muuta tuleb ka erakonnaseadust.

Komme teha võla peale valimiskampaaniat ja siis seda riigieelarvest võetud rahaga kinni maksta on rumal ja demoraliseeriv. Loodetavasti saavad sellest aru ka nn kartellierakonnad, kes suutsid läbi viia uutest tulijatest suurusjärgu võrra kallima kampaania ning on nüüd hädas võlgadega.

Paraku on sellisel käpardlikkusel erakondade sisemises „rahanduspoliitikas“ ilmne seos ka koalitsiooni saamatusega maksuküsimustes pädevaid lahendusi leida.