Ettevõtte tulumaksuvabastus - kasvu pidur

Värske valitsuskoalitsiooni kaootiline maksude tõstmine oma populistlike lubaduste täitmiseks on tekitanud suurt rahuolematust. Millised võiksid olla alternatiivsed lahendused majanduskasvu saavutamiseks ja harmoonilisema ühiskonna ehitamiseks?

Eestis on ellu viidud paremliberalistlikku majanduspoliitikat eelkõige Reformierakonna eestvedamisel. Majanduspoliitika on tuginenud Ameerika majandusteadlase Milton Friedmani filosoofial, mis ülistab vaba turgu ning riigipoolset minimaalset sekkumist majandusse. Eestis elades hakkab näima, et Friedmani ideedel põhinev majanduspoliitika on ainuõige ja ainult nii on meil võimalik saada viie rikkama Euroopa riigi hulka.

Prantsuse majandusteadlaselt Thomas Pikettylt ilmus 2013. aastal monumentaalne teos „Kapital XXI sajandil“, mis tõlgiti inglise keelde 2014. aastal. Ajaleht The Guardian  kirjutas, et Piketty raamat on VIB - very important book, mis on ka müügihitt Amazoni raamatumüügi tabelites. 

Piketty peamine tähelepanek oli, et kapital kasvab alati kiiremini kui majandus tervikuna. Rikkuse jaotus on ajaloos alati olnud poliitiliselt mõjutatud ning seda ei saa muuta pelgalt majanduslike mehhanismide abil. Vaba turg, kaitstud eraomand, puhas ja perfektne konkurents ei suuda üksi tagada õiglast, jõukat ja harmoonilist ühiskonda.

Ebavõrdsus ei ole iseenesest paha. Majanduslik ebavõrdsus on ka kapitalistliku maailma üks mootoritest, ebavõrdsus toetab majanduskasvu ja innovatsiooni. Küsimus on aga ebavõrdsuse määras. Ülim ebavõrdsus hakkab majanduskasvu takistama.

Kapital on ühtaegu majanduse mootor ja ebavõrdsuse allikas, seda nii isikute kui ka riikide tasandil. Eesti oma kapital on ajaloolistel põhjustel üsna kasin. Riigi senine majanduspoliitika on püüdnud soosida kapitali tulekut Eestisse. Peamised kapitali tulekut soodustavad tegurid on olnud toimivad omandiseadused, madal korruptsiooni tase, vaba turg ja justkui soodne tulumaksuseadus. Viimane on seejuures kõige vastuolulisem. Teadaolevalt kehtib Eestis tulumaksuseadus, mille kohaselt ettevõtete kasumeid ei maksustata, kui ettevõte seda kasumit ei jaota (ei maksa dividende). Mõned poliitikud nimetavad niisugust süsteemi millegipärast investeeringute maksuvabastuseks. Kasumit võib nimetada ka varanduse ehk rikkuse juurdekasvuks.

Seega, Eestis ei maksustata rikkuse juurdekasvu eeldusel, et seda juurdekasvu formaalselt ära ei jaotata. Kui nüüd mõelda Piketty peale, siis niisuguse maksusüsteemiga on loodud tingimused rikkuse juurdekasvuks ennaktempos koos selle pahupoolega ehk ka ebavõrdsus kasvab ennaktempos nii eraisikute tasandil kui ka riikide vahel. Ja kaotaja riik on meie Eesti.

Majanduskasv koosneb kahest komponendist: produktiivsuse kasv ja rahvaarvu kasv. Aastatel 2000-2013 kahanes Eesti rahvaarv ligi 6% võrra.

Tootmissisendina on vaja kapitali ja inimesi. Viimase 15 aasta jooksul on selgelt eelistatud kapitali inimestele. Seda demonstreerib ilmekalt tulumaksuseadus, mille kohaselt kapitali ehk rikkuse juurdekasvu ei maksustata, küll aga maksustatakse kõrgelt töötamist.

Eesti uus valitsus on otsustanud vähendada eriti just vähem teenivate inimeste otseseid makse, aga allikana nähakse ette tarbimismaksude suurendamist. Ettevõtete kasumite ehk kapitali juurdekasvu maksustamist ette ei nähta. Tarbimismaksud on eelkõige koorem vähem teenivatele inimestele. Seega asendatakse otsesed maksud kaudsete maksudega, kuid sisuline maksumaksjate baas ei muutu.

Kuna piirid on lahti, siis paljud inimesed näitavad, mida nad niisugusest poliitikast arvavad. Ma ei taha öelda, et kehtib põhjus-tagajärje seos „rohkem Reformierakonda, vähem inimesi Eestis“, kuid Eesti rahvaarvu muutused selle erakonna majanduspoliitika ajal on murettekitavad.

Maksustamine ei ole pelgalt tehniline küsimus. See on sügavalt poliitiline ja filosoofiline asi. Lisaks ettevõtete kasumi mittemaksustamisele ei maksustata Eestis ka eraisikute rikkuse kasvu eeldusel, et tegemist on piisavalt suure rikkusega, nii et isikul ei ole vajadust teenitud juurdekasvu tarbimisse võtta. Pean silmas tulumaksuseaduses sätestatud investeerimiskonto süsteemi, mis just selleks on loodud.

Väikese kapitalitulu saajaid tahetakse samas vägagi maksustada. Näiteks eraisikuna korterit välja rentides saadud tulu ja investeerimiskonto kaudu saadud tulu on mõlemad kapitalitulud, millest esimest maksustatakse ja teist mitte. Erinevus on selles, et ühel juhul on tegemist väiksemate summadega, mis võetakse tõenäoliselt ka tarbimisse, teisel juhul on tegemist suuremate summadega, mida isikul ei ole vaja tarbimisse võtta. Niisugune maksupoliitika teenib otseselt kapitali suurema ja kiirema kontsentreerumise eesmärki, jättes riigieelarve täitmise ülesande ikkagi väiksemat tulu teenivatele inimestele.

Kas ettevõtete rikkuse juurdekasvu maksuvabastus on ühiskonnale tervikuna kasulik? Eestis ei ole seda eriti uuritud. Kas rikkuse juurdekasvu mittemaksustamine tähendab, et seda juurdekasvu kasutatakse ühiskonnale kasulikeks investeeringuteks? Näitlikustamiseks sobib hästi ettevõte, mille kohta inimestel on kõrgendatud huvi ning mille finantsinformatsioon on tema kodulehel vabalt kättesaadav - AS Swedbank. Tegemist on ettevõttega, mille turuosa Eesti pangandusturul on umbes 40% ning mille aastakasum võrdub paari tuhande väikeettevõtte kasumiga.

Swedbank teenis viimase viie aasta jooksul Eestist ligi 1,2 miljardit eurot kasumit (mittekonsolideeritud andmed), viis sellest Rootsi 835 miljonit ning maksis seejuures tulumaksu 2 miljonit eurot.  Kuidas saab niisugust süsteemi nimetada investeeringute maksuvabastuseks, nagu mõned poliitikud teevad, ning mil kombel teenib see Eesti ühiskonna üldist huvi?

Sisuliselt on võimalik kasumit jaotada ka nii, et formaalselt dividende ei maksta, aga Eestis teenitud kasum „laenatakse“ seotud osapoolele välismaal. Formaalselt on tegemist investeeringuga, kuid sisuliselt kasumi jaotamisega. Miks peaks dividende deklareerima, kui siis peab kohe makse maksma? Lihtsam on ju raha ära viia laenu vormis.

On kõlanud arvamusi, et peaks rahvusvahelisi kontserne kutsuma üles rohkem Eestis dividende jaotama. Sama hästi võiks hundil soovitada pöörata toiduratsioonis enam tähelepanu porgandile ja kapsale. Kui eesmärgiks on innustada korporatsioone Eestis dividende deklareerima, siis tekib küsimus, kas Eesti soovib välisinvesteeringuid ehk kapitali ligi meelitada või on eesmärgiks, et välisinvestorid viiksid kapitali Eestist ära. Dividendide maksmine välismaale tähendab ju kapitali Eestist ära viimist. Seisuga 31.12.2014 olid Eesti Panga andmetel välisinvestorid laenanud Eestist välja seotud osapooltele 4,7 miljardit eurot.  Võib vaid spekuleerida, kui suur osa nendest laenudest on tegelikult kasumi maksuvaba Eestist välja viimine.

Milline võiks olla lahendus? Riikide vahel käib kapitali pärast aktiivne konkurents. Väga huvitavaid maksulahendusi pakuvad mitmed Euroopa riigid. Läti on maksukonkurentsis olnud Eestist oluliselt edukam. Lätis on ettevõtete tulumaksumäär 15%, mis on oluliselt madalam kui Eestis vormiliselt kehtiv 20%, mis eriti välismaiste korporatsioonide poolt on muudetud sisuliselt nulliks. Saab ainult kaasa tunda ettevõttele, mille ainuke konkurentsieelis on odavam hind. Sama kehtib ka riigi kohta, mille ainuke konkurentsieelis on madalam tulumaks.

Eesti praegune süsteem pole meie riigile kasulik: esiteks see ei toimi nii, nagu ta oli mõeldud, ning teiseks eelistab see ilmselgelt finantskapitali inimestele ja võimendab ebavõrdsuse kasvu. Kui süsteem ei toimi, siis tuleb teda muuta. Ainus mõistlik lahendus saab olla kapitali juurdekasvu maksustamine ja saadud vahendite investeerimine, et luua inimestele soodsamat keskkonda. Töötavate inimeste arvu juurdekasv soodustaks juba iseenesest majanduskasvu. Hirm, et klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamisel põgeneb väliskapital Eestist, on põhjendamatu. Kui maksumäär jääb mõistlikule tasemele, siis ei lähe see kapital kuhugi.