Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Inimlikkuse võluvägi toimib ka ärisuhetes

Esa Saarinen

Oma inimestest võluväe väljatoomiseks pole vaja muud kui pisikesi muutusi, mis on jõukohased ka sinule, rääkis filosoof Esa Saarinen Pärnu juhtimiskonverentsil.

Eestisse tulles käin tavaliselt esimese asjana Lennart Meri haua juures. Olen 62aastane ja kohtunud paljude muljetavaldavate inimestega, kuid mõned nende seast on jäänud meelde maagilistena. Üks neist on Eesti president Lennart Meri - tema käepigistus, huumorimeel ja selle taga peituv kummaline tõsidus. Ja eelkõige inimlik soojus.

Kas see inimlik soojus ja seotus võiks olla oluline ka ärisuhetes?

Ma olen sellele palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et inimeseks olemine on see, et meis peitub veel midagi – midagi head –, mis ei paista välja. Kuid selle väljatulemine oleks hea.

Inimestel on hämmastavalt raske jõuda teise inimeseni. Nad võivad olla väga edukad mitmel alal ja ometi olla hädas teise inimesega kontakti saamisel.

Inimlikel puudutusel on tähendus. Kui NBA mäng algab, jooksevad mängijad ükshaaval väljakule – tervitavad oma meeskonnakaaslasi kas käsi kokku lüües või rinnutsi üksteisele vastu hüpates. Nii vahetavad mängijad omavahel energiat.

Töökoosoleku või ärikohtumise puhul räägivad inimesed üksteisega üsna lamedas ja energiavaeses toonis. Ma ei arva, et inimesed peaksid hakkama, rinnad vastamisi, õhku hüppama, kuid me võiksime öelda sisseastujale nimepidi tere viisil, mis paneks ta tundma ennast oodatuna.

Me hoiame end tagasi, et mitte käituda moel, mis teeks teistele inimestele head ja näitaks samas, kes me päriselt oleme. Me peame seda sobimatuks.

Kuidas tuua võluvägi välja ka oma inimestes? Me saame muuta oma mikrokäitumist, kehtestada mikromuutusi. Lennart Meri otsus anda kord pressikonverents Tallinna lennujaama WCs oli selline mikromuutus. Inimese poole pöördumine koosolekul on mikromuutus, võrreldes sellega, et me ei ütle ruumisviibijatele teregi.

Mis takistab meid maagiliselt suhtlemast?

Esiteks domineerivad tööpostil produktiivsuse mehaanilised mudelid ja nendest on inimesed kaotsi läinud. Töökoosolekutel on tavaline, et kaitstakse enda seisukohta, selle asemel, et teist inimest kuulata. Teiseks on meile omane negatiivne kalle, mis tähendab seda, et halvad asjad jäävad paremini meelde kui head. See negatiivne kalle poeb naha alla ja jääb märkamatuks.

Positiivsust võtame samas tihtipeale vastu kui pealiskaudsust, milles ameeriklased hiilgavad. Arvame, et see üksteisele hüütud „Faaan-tas-tiline!“ on teesklus. Lihtsam ja õigem on ise teise inimese poole käsi sirutada.

Kolmas probleem on see, et enda tagasihoidmine muutub töö juures normiks – inimestele mitteomased tegevused muutuvad igapäevaseks.

Neljas takistus on aga see töökeskkonna omapära, et inimestel on kogu aeg tuli takus ja alati peab midagi kohe ära tegema. See vajadus hävitab inimeste vahelised mõtisklused ja peegeldused. Me vajame võimalust natuke asjade üle laiemalt arutleda, ilma et tulekahjud meil kuklas istuksid.

Ja lõpuks on asi selles, et meie loomuse parim osa kardab ennast näidata, kardab õhku tõusta ja lennata. Ja ometigi ei saa me lähtuda vaid objektiivselt mõõdetavatest asjadest: inimene on võimeline endast kõrgemale tõusma ja nägema asju suurema tervikuna.

Eesti tulevik on peidus Eesti inimestes. Ja need inimesed peavad üksteisega koos töötama maagilisel kombel, mitte lihtsalt oma igapäevaseid asju ajades.

Kirja pandud Pärnu juhtimiskonverentsil peetud ettekande põhjal.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.