Mis saab Matist?

Eelmisel nädalal kutsuti mind riigikogu sotsiaalkomisjoni avalikule istungile, kus arutati tõsimeeli Keskerakonna ettepanekut: alampalk olgu 1000 eurot. Paluti, et esitaksin ettevõtjate seisukoha. Ausalt öeldes oleks tahtnud esimese asjana vastata Andres Lipstoki kuldse lausega: „Sellist jama on raske kommenteerida.“ Kuid võtsin end kokku ja jutustasin riigikogulastele loo luuategijast Matist.

Mati on juba vanem mees, kes teeb Järvamaal ühes väiketootmises luudasid, teenides selle eest 400 eurot kuus. Pole just palju, aga ta saab hakkama ja vähemalt on kindel sissetulek, kuupalk on igal aastal 40 euro võrra tõusnud ka. Muud tööd Mati ei oska ja ega kodu- ja naabervaldades talle sobivat töökohta pakkuda polekski.

Sarnane luuatootmine on ka Põhja-Lätis, kus Mati-sugused töölised teenivad 350 eurot. Meie tehase omanik on seni leidnud, et tööjõu hinna vahe pole nii suur, pealegi teeb kogenud meister Mati kvaliteetsemaid luudasid kui lätlased. Eesti luuad on täiesti konkurentsivõimelised, hoolimata veidi suurematest kuludest.

Olukord muutuks sootuks, kui omanik ei tohiks Matile maksta vähem kui, ütleme, 500 eurot. Siis oleks Eesti luud juba ligi kolmandiku kallim kui lätlaste oma. Ka need inimesed, kes leiavad, et tööandjad peaksid maksma kõrgemat palka, ostaksid sellisel juhul Lätis tehtud luua. Eesti tehas tuleks kinni panna või Lätti kolida. Mati jääks tööst ilma ning maksumaksjast saaks riigi toetuse peal elaja. Matile, ausale töömehele, see ei meeldi.

Kõlab arusaadavalt? Ka riigikogulased noogutasid kaasa. Eriti, kui meenutasin, millises makromajanduslikus keskkonnas me praegu tegutseme: majandus kasvas esimeses kvartalis vaid 1,2%. Tarbijahinnad on languses. Keskmise palga kasv, ehkki endiselt väga kiire, on aeglustunud 4,5 protsendile. Me oleme viimase aasta jooksul näinud vähemalt kahe rahvusvahelise tootmisettevõtte Eestist lahkumist, sest meie tööjõud on nende jaoks liiga kallis. Naabrite juures on odavam: Lätis on miinimumpalk 350, Leedus vaid 300 eurot. Pole kuulda, et nad plaaniksid seda kahekordistada.

Kuid poliitikutel on probleem: nad on ennast kahvlisse sättinud. Nad ei vaja tegelikult lugusid Matist. Nad saavad niigi aru, et liiga kiire alampalga kasv tooks kaasa suure hulga töökohtade kadumise, seejuures saaksid kõige valusamini pihta just madalapalgalised ja vähese kvalifikatsiooniga inimesed. Sulgemine ähvardaks eeskätt väljaspool n-ö kuldset ringi asuvaid ettevõtteid, maal on aga inimestel veelgi keerulisem uut töökohta leida. Kuid valimiste eel antud lubadused on olnud nii suurejoonelised, et neist on nüüd keeruline taganeda, ilma oma nägu kaotamata. 500, 600 või isegi 700 eurot miinimumpalgaks on vähe, kui valijate silmade ees terendavad nagu multifilmides „dollarimärgid“ ja kolme nulliga lõppevad numbrid.

Õnneks on poliitikud seni aru saanud, et arukas on alampalk jätta tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu ehk ettevõtjate ja töötajate otsustada. Valitsuse töö on kokkulepe kinnitada. Nõnda välistatakse olukord, kus miinimumpalk tõuseks liiga kiiresti (sest see mõjuks majandusele hävitavalt) või liiga aeglaselt (sest see tooks kaasa laiaulatuslikud sotsiaalsed probleemid). Läbirääkimised on alanud ning ootuspäraselt on kahe poole esitatud ettepanekute vahel esialgu suured käärid.

Tööandjad leiavad, et alampalka tuleb kindlasti tõsta, see on täna liiga lähedal vaesuspiirile. Pakkusime välja pikemaajalise leppe, kus miinimumpalk tõuseks kahe aasta jooksul praeguselt 390 eurolt 448 eurole. See viiks alampalga lähemale keskmisele palgale ja parandaks veidi madalapalgaliste elujärge. Hinnad meil praegu ei kasva, inflatsioon seda palgatõusu ära ei söö.

Samuti võime sellises suurusjärgus tõusu puhul kindlad olla, et sellega saavad ettevõtted veel hakkama ning ei pea alustama suuremat koondamist. Tuleb ju turismisektoril, kus enamik töötajaist madalapalgalised, alla neelata ka käibemaksu tõstmine, turvasektoril näiteks kütuseaktsiisi kasv ning tekstiilitööstus peab konkureerima soodsama tööjõuga lähiriikides.

Ametiühingud vastasid meie ettepanekule nõudmisega tõsta alampalk kahe aastaga 609 eurole. Eks nende lennukad ideed ongi hoogu saanud poliitikute lubadustest ja avalikkuse suurest ootusest, loodetavasti on selles pakkumises üsnagi palju õhku sees. Kuid murelikuks teeb põhjenduse puudumine küsitud numbri taga. Ametiühingute juht Peep Peterson ütles läbirääkimistelaua taga, et mingi hulga töökohtade kao selline tõus ilmselt kaasa tooks, kuid ei midagi märkimisväärset. Kui palju töökohti on ametiühingud miinimumpalga järsu tõusu nimel valmis ohverdama?

Positiivseid uudiseid edastada on alati tore. Palgatõus on midagi, millest keegi ära ei ütleks. Aga mis saab Matist?