Enda jõududega alustatud äri annab ütlemata hea tunde!

Ettevõtlust võib alustada mitmel moel – taotleda alustamiseks toetusi, leida investoreid või kasutada vaid iseenda vahendeid. Kirjeldan viimatinimetatud varianti, millele toetustega ärahellitatud Eestis sageli enam ei mõelda, aga mis pole üldsegi võimatu, kui elada mõnda aega enda unistuste ja eesmärkide nimel – seda ju võiks, sest ma luban, et see kõik on pingutamist väärt!

Selle variandi eelis on, et pärast pole vaja kellelegi oma rahakasutustest aru anda, keegi ei nõua kindla suurusega käivet ja keegi ei nõua, et maksaksid omale valdkonna keskmist palka, et riik toetuserahad maksudena tagasi saaks.

Lisaboonus on tunne, mis tekib teadmisest, et saad ise hakkama ega vaja kellegi abi. Uskuge mind, see on üks ütlemata hea tunne! Peale selle toetaksite turumajanduse toimimist, mis Euroopa Liidus kipub kahetsusväärselt plaanimajanduseks üle minema.

Kui sul on palgatöö, siis saad palka. Kui palk on Eesti miinimum, siis on muidugi raske, aga enamasti inimesed, kes ettevõtjaks sobivad, ei saa miinimumi, vaid märksa kõrgemat. Eesti keskmisest palgast iga kuu 100 eurot oma eesmärgi nimel kõrvale panna pole mingi vaev – sel juhul on paari aastaga osakapitali sissemakse koos ja võid oma ettevõtte ära teha. Selle 2500 euroga, mis on osakapitaliks makstud, saab osta üsna palju masinaid, seadmeid, materjale – olenevalt valdkonnast, millega tegelema tahetakse hakata. Kui 2500 pole siiski alustamiseks piisav, siis kogu raha kas või viis aastat ja juba on poole suurem summa.

Arvate, et viis aastat on liiga pikk aeg? Uskuge mind, ei ole! Mina läksin ülikooli 45aastaselt ja mõtlesin, et olen muldvana, kui selle lõpetan, ja et see viis aastat ei lõpe iial, aga oi kui kiirelt see kõik läbi sai. Nüüd, kui see möödas, ma ennast üllataval kombel muldvanaks ei peagi. Mitte ükski aeg ei ole liiga pikk oma unistuste nimel sihipäraseks tegutsemiseks.

Oma rahaga alustavale mikroettevõtjale soovitan kindlasti kohe alguses end käibemaksukohustuslaseks registreerida. Sellel on mitu põhjust, aga peamine neist see, et just alguses on kulud kõige suuremad, sest ostad kokku masinaid või inventari ja rumal oleks käibemaks riigile jätta. Ise alustasin 2500 euroga ja kohe alguses läks kogu raha teppimisraami ja -masina peale – maksuametilt sain käibemaksu tagasi ligi 400 eurot, mille eest omakorda ostsin materjale ja sain esimeste töödega alustada. Kui alustad poole suurema summaga ehk 5000 euroga, saad investeeringuid tehes tagasi juba üle 800 euro käibemaksu.

Mind on pannud väga imestama, et käibemaksukohustuslaseks olemist tahetakse vältida iga hinna eest, sest see on suur asi, kui just alguses on suurem summa kasutada. Hiljem, kui müügisummad hakkavad ostusummasid ületama, hakkad muidugi ise riigile käibemaksu maksma, aga siis on juba käive tekkinud, vajalikud investeeringud tehtud ja käibemaksu maksta palju lihtsam. Pealegi tuleb see raha klientidelt, mitte enda taskust ja maksad vaid müügi- ja ostukäibemaksu vahe, mitte kogu saadud käibemaksu.

Ettevõtja, kel pole soovi üle 16 000eurost aastakäivet saavutada, ilmselt ei ole hingelt ettevõtja, sest ettevõtlus ei peaks olema vaid miinimumpalgaga virelemiseks. Olen jälginud mõne väikeettevõtte tegevust, kes internetis näidatu põhjal justkui kogu aeg müüb midagi, aga kes siiani käibemaksukohustuslane pole, kuigi tegutsetakse juba kolmandat või neljandat aastat. See tähendab, et nende käive pole mitme aastaga jõudnud isegi mitte 1300 euroni kuus. Kui sellest 1300 eurost võtta maha materjal ja muud jooksvad kulud, siis ei jää sealt ju palga maksmiseks õieti midagi järele. Ma ei tea, kuidas nad välja tulevad, aga sellist äri kõrvalt vaadates tekib õigustatud kahtlus, et osa käibest jäetakse kajastamata.

Ei ole mõtet oma äri asutada teadmises, et müük ei tohiks ületada 1300 eurot kuus. Sellist skeemi ma kellelegi ei soovita, mistõttu on oluline, et oma kulusid osataks kalkuleerida. Kohe alguses tuleb müügihindadesse arvestada kõik maksud, sest vastasel korral ei ole ettevõtmine jätkusuutlik. Kui alustad liiga odavalt, siis tekib odava tegija maine ja hiljem seda mainet muuta ja hindu tõsta on pea võimatu. Seega, ole julge ja pane oma toodetele kohe alguses õiglane hind isegi siis, kui esimestel aastatel endale palka maksta ei kavatse.

Raha kogumine ei ole üleliia keeruline. Aga kust võtta idee? Minu esimene soovitus on, et kindlasti mitte kedagi teist kopeerides või mõne teise eduka firma äriideed varastades – ka valedele rajatud ettevõte pole jätkusuutlik. Idee peab tulema enda seest, sest ainult siis saad olla hingega asja juures ja teha midagi, mis tõeliselt köidab. Pead leidma oma unikaalse niši ja teistest eristuma. Ükskõik, millist toodet või teenust pakud, ole eriline ja paista teiste hulgast silma ning keskendu vaid sellele ühele ja erilisele – see on ülioluline.

Kui pakud läbisegi erinevaid tooteid või teenuseid – natuke siit ja natuke sealt –, siis oled tavaline tegija, kes kaob massi sisse. Tooda kasvõi ainult lauajalgu, aga olgu need erilised ja teistmoodi kui teistel. Nii tekib ettevõttel oma nägu ja jääd inimestele meelde. Samas see eriline idee ei pruugi tekkida päevapealt – minul võttis umbes kaks nädalat, enne kui mulle meenus, et oskan õmmelda ja võiksin teha oma äri just sellega seoses.

Mõtle järele, mis on sinu tugevused. Mida sulle alati on meeldinud teha? Mille kohta oled kõrvaltvaatajana mõelnud, et seda võiks teha paremini või teistmoodi, kui keegi teine teeb? Mis sulle lapsena või noorena meeldis? Mida sa alati oled osanud? Kui oskustest jääb puudu, siis tea, et mitte kunagi ei ole hilja õppida midagi uut. Unustage oma vanus, sellel pole mitte mingit tähtsust. Kui olete näiteks 50aastane, siis arvestades, et teil on plaanis elada 100aastaseks, on teil pool elu veel ees. Seega minge õppima, kui vaja.

Kolmas ja mitte vähem oluline eeldus oma ettevõtte rajamiseks on töökus, sest eraettevõtja töötab kogu aeg. Eriti raske võib olla alguses, aga uskuge mind, see mäng väärib küünlaid. Olen juba üle aasta töötanud kahel täisajaga kohal – tööpäevadel oma põhitööl ja õhtuti ning nädalavahetustel lapikojas. Praktiliselt kõik nädalavahetused töötan lapikojas 10–12 tundi päevas, sest teisiti ei jõuaks oma ettevõttel elu sees hoida. Raske on, aga ma tean, mille nimel pingutan, ja tean, et selline koormus on ajutine.

Kui rajad oma ettevõtte, siis pead arvestama, et kõik või enamik töid tuleb teha ise. Ise oled tootmisjuht, turundusjuht, raamatupidaja, koristaja... ka nõudepesija, kui vaja. Mida rohkem töid alguses ise või vaid oma pere toel tehtud saad, seda tõenäolisem on, et sinu ettevõtmine õnnestub.

Minul on praeguseks leitud omale abiline, sest üksi enam kõike ei jõua, mistõttu olen sel aastal kogu teenitu investeerinud uutesse masinatesse. Kogemus näitab, et kasumit saab hakata teenima ikkagi koguse pealt, mistõttu on oluline, et kui kahekesi töötame, oleks erinevate operatsioonide jaoks masinad olemas, ilma et peaksime teineteise taga ootama.

Minule ongi praegu kõige suurem probleem see, kuidas veelgi vähendada tööaega, sest tööjõumaksud on Eestis jätkuvalt ülikõrged ja pole ette näha, et keegi valitsuse tasemel suudaks mõista, et mikroettevõtluses on tööjõumaksude osakaal kogukäibes ebaõiglaselt suur. See õnneks ei masenda mind üleliia ega vähenda soovi olla ettevõtja. Pole midagi paremat tundest olla enda aja ja tegemiste peremees, isegi siis, kui seda aega mõnikord muudeks tegemisteks ei jäägi. Ettevõtlus on eluviis ja sellist elu ma tahan elada.

Kas sina tahaksid ka? Siis alusta juba täna ja pane oma palgast 100 eurot kõrvale!