Kas tõesti Kreekas veri tänavatel?

Nobelist Paul Krugman, kelle kirglik oponent on meie president Ilves, tegi nädalalõpul blogipostituse, kus kiitis Kreeka valitsuse otsustavust ja märkis, et hääletaks ka ise referendumil "ei". Krugmani arvates oleks eurost loobumine vähem valulik kui viimased viis aastat kestnud säästurežiim, mille üha uued kasinusmeetmed ei luba Kreekal langusspiraalist välja tulla.

Lääneriikide juhtivad kõneisikud on vastupidiselt Krugmanile aga rõhutanud, et selline otsus on eeskätt kahjulik Kreekale endale. Nemad panustavad siiski sellele, et leidub mingi viimase hetke õlekõrs või ütleb Kreeka rahvas referendumil kasinusmeetmetele "jah". Igal juhul tundub Kreeka olevat lose-lose olukorras ning mis seal ühel või teisel juhul õieti saama hakkab, ei oska keegi täpselt ette kujutada.

Millegipärast usun, et Kreeka tuleb päeva lõpuks sellest supist siiski välja rahuldava tulemusega. Hoopis suurem on aga oht, et Kreeka sündmused vallandavad niigi haavatavas maailmamajanduses uue ulatuslike tagajärgedega kriisi.

Turgude avanemisel esmaspäeva hommikul tegid nii globaalsed börsid kui ka euro läbi mõneprotsendise languse, mis valdavalt päeva lõpuks leevenes. USA aktsiad reageerisid alguses kerge, aga hiljem üha süveneva kukkumisega. Euro hüppas dollari vastu üles-alla. Teisipäevaks oldi Aasias ehmatusest üle saadud ja aktsiad hakkasid kosuma.

Lähipäevadeks ennustatakse suuri kõikumisi ning hoitakse hinge kinni, et turud kokku ei variseks. Globaalsed turuosalised paiskavad meediasse rahustavaid kommentaare, milles nagu ühest suust kinnitavad, et kuigi Kreeka käitumine tekitab ebastabiilsust ja volatiilsust, on selle tagajärjed vähetähtsad ja lühiajalised. Julgemad soovitasid isegi kasutada praegust hetke ja soetada aktsiaid. Kardan küll ise, et need kommentaarid on kas teadlikult või alateadlikult ülearu optimistlikud.

Märgiliselt on Kreeka väljaastumine eurotsoonist ehk isegi tugevam signaal kui Lehman Brothersi pankrot 2008. aasta sügisel. Seepärast ma ei välistaks, et näeme lähinädalatel aktsiaturgude mitmekümneprotsendist langust ja ka võlakirjaturu kokkukukkumist. Sellele järgneks investeeringute järsk vähenemine ning meil siin Eestis oleks tagasi 2008. aastast tuttav olukord rohkete pankrottide, palgavähenduse ja tööpuudusega. Meie ainuke eelis oleks siis ehk vaid see, et me juba teame, kuidas kriisile reageerida ning saame ennast lohutada tõdemusega, et igale langusele järgneb peagi tõus.

Siiski tundub täna tõenäolisem, et IMF, Euroopa Keskpank ja Euroopa tuumikriikide valitsused olid selleks stsenaariumiks ette valmistunud ning suudavad vähemalt lühiajaliselt Kreeka kriisi lokaliseerida.

100% ma nii optimistlikule stsenaariumile küll ei panustaks ja isegi lauskriisi ära hoides on nädalavahetuse sündmustel kindlasti tuntav mõju meie kõigi tulevikule. Näiteks võib euro läbi teha järsu languse, mis tooks meile kaasa kütuse ja paljude kaupade järsu kallinemise. Võib juhtuda ka vastupidi, kui näiteks Euroopa Keskpank on sunnitud rahasüsteemi stabiilsuse raames tugiostude programmi lõpetama, mille tagajärjel euro kurss hoopis tugevneb, nagu juhtus 2008. aastal. Viimane aga kahandab nii kogu eurotsooni kui ka Eesti ekspordivõimet.

Isegi kui otseseid majanduslikke tagasilööke suudetakse vältida, siis jäävad alles poliitilised riskid. Kui Kreeka peaks lähikuudel sellest olukorrast kuidagi rahuldavalt välja tulema, näiteks paljuräägitud Venemaa laenu abiga, siis saavad sellest innustust kasinusmeetmetevastased populistid Hispaanias ning mujal Lõuna-Euroopas, kes riburadapidi hakkavad laenude tagasimaksmisest kõrvale hoidma. Selle pähkli katkihammustamine käiks aga Euroopa Keskpangale või Angela Merkelile üle jõu. Liiatigi kui samal ajal tuleb tegelda ISISe, Putini ja pagulastega. Seepärast peame ikkagi pöialt hoidma, et Kreeka suudetakse miski ime läbi eurotsoonis hoida.

Eelneva taustal tundub Mikk Talpsepa soovitus osta Kreeka aktsiaid küll ülearu optimistlik. Veri ei pruugi veel üldse tänavatel olla. Samasuguse eduga võiks Mikk võtta enda, oma sõprade ja sugulaste säästud, kõndida nendega kasiinosse ja panna kogu raha punasele värvile. Kui läheb õnneks, on sõbrad-sugulased elu lõpuni tänulikud. Aga kui ei lähe?

Kuidas peame meie siin Eestis selle kõigele reageerima? Vastaksin ise: "Mitte muretsema." See mäng käib üle meie pea, kus kaasarääkimise võimalused on olematud. Ettevõtjatele soovitaksin paar nädalat rahulikult oodata ja kui pinged on ikkagi üleval, siis mõõdukalt vähendada planeeritud investeeringuid ja tööjõu palkamist ning hoolitseda, et pangakontol oleks rohkem reserve kui tavaliselt.

Väikeinvestorina hajutaksin ma sääste erinevate varagruppide vahel. Näiteks vähendaksin aktsiate osakaalu neljandikuni, paneksin kuni poole rahast dollaripõhistesse varadesse ning soetaks või ei kiirustaks müüma kinnisvara. Muus osas aga naudiksin alanud suvepuhkust.