Valitsus, lõpeta ettevõtja ahistamine!

Eesmärgil, mille Urve Palo käis välja eelmise nädala neljapäeval valitsuse pressikonverentsil, pole ju häda midagi. Jalad peavadki natuke maast lahti olema. Häda on selles, et eksport ei sünni Euroopa Liidu raha toetustena siia-sinna jagades, vaid ettevõtjate, sealjuures suures osas tööstusettevõtjate, igapäevase tõsise tööna väga hinnatundlikus konkurentsis.

Kui valitsus tõesti soovib eksporti kordades suurendada, tuleks esmalt lõpetada ettevõtjate ahistamine kasvava bürokoraatiaga, ootamatute maksumuudatuste tegemine valmislubaduste rahastamise nimel, üle võimete käivad sotsiaallubadused ja kampaania korras alampalga tõstmine. See kõik ei tekita ettevõtjates kindlustunnet, tegemaks investeeringuid tootearendusse. Viimane on omakorda on eksporditurgudel läbilöömise alus.

Teen valitsusele ettepaneku tõsiselt ette võtta ja ära sisustada koalitsioonileppest pärit eesmärk: kujundame Eestist atraktiivseima ettevõtluskeskkonna maailmas.

Tegemist pole ju millegi uuega. Eesti ettevõtluse kasvustrateegias, mille rakendusplaani minister pressikonverentsil tutvustas, on see muude sihtide kõrval samuti välja käidud: Eesti ettevõtluskeskkond peab olema konkurentsivõimeline.

Kuidas meil sellega siis läheb? Eriti arvestades, et kõnealune strateegia, Eesti praeguse majanduspoliitika üks alusdokumente, võeti vastu juba 2013. aasta sügisel.

Ettevõtjad tunnetavad, et edasimineku asemel teeb meie ettevõtluskeskkond vähikäiku. Meil on siin küll asjad paremini kui paljudes teistes riikides, kuid see on ammuste otsuste vili, mitte viimaste aastate sihikindla töö tulemus. Poliitikud armastavad raporteerida, kui mitu miljonit eurot on toetuseks antud, kuid süsteemset, visioonile pühendunud tegutsemist pole näha.

Kui lepiksime kokku, et ettevõtluskeskkond on see, millele mõtleme iga kord, kui on tarvis teha mõni seadusemuudatus või võtta vastu mõni otsus. Pidada seda visiooni silmas ka siis, kui otsustame näiteks innovatsioonirahade kasutamist, keskkonnatasusid või maksusid.

Kui me seda ei tee, siis oleme aastal 2020 jälle olukorras, kus me võime ainult imestada: eesmärgid olid, tahtsime parimat, aga läks nagu ikka. Sest tegelikult ei teinud me midagi sisulist selleks, et läheks paremini.