Kreekat ei või lasta allavett

Ajaloolistel ainetel vändatud filmis "Diplomaatia" jätkab Rootsi diplomaat Raoul Nordling ka siis veel, kui lootust enam ei ole, Saksa kindrali Dietrich von Choltitzi veenmist, et too Hitleri käsul Pariisi õhku ei laseks. Samasuguse visadusega tuleks Euroopa poliitikutel praegu pingutada, et ka näivalt võimatus seisus Kreeka kriisile lahendus leida.

Sest muidu lendab ka ühisraha projekt varem või hiljem vastu taevast. See, et turud praegu rahulikud on, ei näita midagi. Ka turud loodavad kokkulepet.

Ärme unusta, et euro on kimäär, mis on kokku liidetud väga erinevatest majandustest. Kreeka kriisi varju on jäänud, et ka mitmel teisel riigil on rahaliidus raske. Nii Prantsusmaal kui ka Itaalial, samuti kõiki reegleid täita püüdnud Soomel, mis on vaikse nohinaga asunud oma probleeme lahendama. Sest euro on Soomele tähtis poliitilistel põhjustel, nii on otsustatud ennast kohendada särgi mõõtude järgi. Kannatlikult tuleb järele aidata ka Kreeka.

Euroopa poliitikute kannatus on aga katkemas. Isegi tasakaaluka Maris Lauri on Kreeka praegune valitsus nii ära pahandanud, et ta Kreekaga läbirääkijatele vaid karmi kõnepruuki ja ei mingeid järeleandmisi soovitada võtab. Vaja on aga nii järeleandmisi, karmi kätt kui ka eelkõige külma pead. Euro võib olla enam kui rahaliit, nagu kulunud klišee kõlab, kuid kindlasti ei ole see ainult poliitika. Nii tuleb rohkem arvestada majandusliku reaalsusega. Ja reaalsus on selline, et ühele euroala riigile tuleb hakata viis aastat väldanud abiprogrammi järel manustama humanitaarabi. Rahu ajal. Mõelge.

Süüdi olla Kreeka vasakradikaalne valitsus, mis on võimul olnud vaevalt kuus kuud. Pigem nõustun Kreeka nüüd juba endise rahandusministri Yanis Varoufakise väitega, et praegune valitsus pole mitte põhjus, vaid vähe tulemusi andnud abi tagajärg. Kas poleks aeg rahulikult aeg maha võtta ja Kreeka olukord uuesti läbi analüüsida. Kreeka uuel valitsusel on olnud ideid ja ettepanekuid, mida nii mõnigi majandusanalüütik on jumekaks hinnanud – kasvõi mõte siduda võlgade tagasimaksmine Kreeka majanduse toibumisega. Kohati on jäänud mulje, et neid ei kõlba arutada, kuna autoriks on vasakradikaalne valitsus, kelle (nüüd juba endisel) rahandusministril on särk pükstest väljas.

Peaaegu üldse ei kuule Kreeka ühise nüpeldamise hoos sellest, et paljud Kreeka ja ka teiste abiprogrammi alla sattunud riikide probleemid johtusid rahaliidu algselt vigasest ülesehitusest ja silmade sulgemisest juba toona kõlanud hoiatustele. Sellest kirjutas hiljuti oma blogis endine Rahvusvahelise Valuutafondi juht Dominique Strauss-Kahn, kelle argumendid võib muidugi samuti summutada rünnakutesse tema isiku pihta. Ta tuletas meelde, et 2010. aastal ei lastud Kreekal toona alles erasektori võlga maha kanda, kuna rahaliit oli loodud ilma kaitsemehhanismideta. Selle asemel lasti erasektor (valdavalt suuremat tootlust jahtinud Saksamaa ja Prantsusmaa pangad) terve nahaga minema, võttes võlakoorma Kreeka ja laiemalt kogu Euroopa maksumaksjate kanda. Niisamuti talitati Iirimaaga, et rahaliit saaks aega ennast kindlustada. Sest kui suurem usalduskriis rahaliidu vastu oleks puhkenud juba aastal 2010, oleks kogu süsteemi stabiliseerimise hind olnud oluliselt suurem, nentis Strauss-Kahn.

Strauss-Kahn joonib alla, et rahaliidu struktuurivigadel (eelkõige eelarve ja pangandusreeglitel) oli oluline osa kriisi tekitamisel. Nii tulnuks seda aspekti ka rohkem arvestada kriisi lahenduses, mis oleks pidanud olema sümmeetrilisem, kaasates rohkem riike kui turgude surve alla sattunud nõrgemad riigid. Eelkõige suure jooksevkonto ülejäägiga riike nagu Saksamaa, mis teinuks n-ö ääreriikidele kohanemise kergemaks. Samuti ülehinnati Kreeka riigiinstitutsioonide tugevust ja võimet reforme ellu viia, mis oleks eeldanud rohkem tehnilist abi näiteks Maailmapanga spetsialistidelt. Oli see uhkus, mis ei võimaldanud tunnistada, et üks euroala riik seda liiki abi vajab? Algselt ei soovinud toonane Euroopa Keskpanga juht Jean-Claude Trichet just sellise uhkuse pärast ka eurokriisi lahendusse IMFi kaasata. Uhkus ajab aga upakile.

Strauss-Kahn leiab, nagu Kreeka praegune valitsus, et abimudeli asemel, mis ilmselgelt ei tööta (SKP on 2007. aasta tasemelt kukkunud 27%, töötuse määr on 25%), tuleks proovida teistmoodi. Ta ei soovita Kreekale anda uut laenu, vaid vähemalt mõneks ajaks võlakohustustest puhkust. Sellistes oludes tuleks Kreekal ise enda majandamisega toime tulla, mis eeldab valitsuselt raskeid otsuseid – Kreeka peab kokku koguma maksud ja asuma reaalselt lõhkuma oligarhide ja juurdunud erihuvide võsa, mis majandust nöörivad. Kuid riik teeb need otsused ise, mitte kellegi diktaadi all. Välisabi seisneks aga selles, et institutsioonid nagu EBRD, OECD, Euroopa Komisjon aitaksid Kreekal seda teha. See oleks täiesti uus konstruktiivse koostöö atmosfäär praeguse vaenuliku vaidlemise asemel abi tingimuste üle. Sest otsuse võtta rahaliitu vastu reformimata majandusega Kreeka tegid tema praeguste partnerriikide poliitikud. Miks mitte teha nagu Soome uue peaministri juhtimisel – vähem, aga teeme ära.

Ehk teekski, aga Kreeka uue valitsuse vastu pole usaldust. Ülejäänud rahaliidu riikidel ei ole paraku mingit voli teise riigi valitsust maha võtta. Töötada tuleb selle valitsusega, mis on. Ja see on Euroopa-meelne valitsus, mis tahab rahaliitu jääda, mitte nii nagu Prantsuse Rahvusrinne või Itaalia Viie Tärni partei, mis on oma lipukirjaks tõstnud eurost lahkumise. Esmaspäeval kutsus Kreeka peaminister Alexis Tsipras kokku ka opositsiooniparteid ning suutis pikkade kõneluste järel saavutada konsensuse, milliste reformidega Kreeka võiks edasi minna. Sellist asja pole Kreeka poliitikas nähtud väga kaua, möönis Financial Times. Tsiprasel on rahva toetus, tal on õnnestunud poliitilised parteid koondada – seda tuleks ära kasutada. Jätkata, jätkata ja jätkata lahenduse otsimist nagu Raoul Nordling 1944. aastal Pariisis. Isiklikuks solvumiseks on kaalul liiga palju.

Kreeka allavett laskmine ei ole lahendus, ehkki riigi probleemid on tohutud (ja mitte ainult rahaliidu struktuurivigade pärast). Järgmisena võib Hispaanias või Prantsusmaal olla valitsus, mis rahaliidu reeglitele vilistab. Ka Saksamaa kantsler Angela Merkeli järel tuleb ükskord võimule keegi teine. Kreeka nüpeldamisest olulisem on rahaliit tööle saada ja Euroopa ühtsust hoida. Vähem poliitikat rahaliidu toimimise mehhanismi. Sinna võiks minna meie aur ja vile. See on meie ühine majanduslik ja poliitiline huvi globaliseeruvas maailmas.