Eituseestlasest eest-laseks

Eituseestlase all mõtlen ma inimest, kes on pagulaste/sisserändajate, ühesooliste kooselu, kreeklaste aitamise, ühis-Euroopa hoidmise jms vastu – st kõige selle vastu, mis meie ellu tänapäeval niikuinii kuulub ja millega seotud probleemide lahendamine eeldab paljude riikide ja rahvaste koostööd. Selles võiks meil olla hoopis kaalukam osa, kui eituseestlase kitsas roll võimaldab.

Algatuseks, eituseestlaste osakaal ei ole kindlasti nii suur, kui see meedia ja sotsiaalmeedia vahendusel võib paista. Internetikommentaare kirjutab suhteliselt väike hulk inimesi ja ka sotsiaalmeedias aktiivsete eitajate hulk paistab tegelikust suuremana esiteks põhjusel, et negatiivsed emotsioonid tunduvad millegipärast tähtsamad; teiseks aga selle pärast, et meedia võimendab negatiivsust oluliselt meelsamini kui positiivsust: see lihtsalt toodab rohkem vastukaja, st sisu. Sel põhjusel on vähemasti sõnastamatul foonil eitajaid halvustavad näiteks pagulasdebatis negatiivsust tulvil isegi pagulaste vastuvõtmise vajadust muude hulgas inimliku aspektiga põhjendavad arvamuslood. Eitusele on omane eitust juurde toota, paljundada isegi millegi poolt kõneldes.

Ent eestlasele on eitus vahest ka keele ja (ise)loomu poolest omasem, kui jaatada. Sellal kui „ei“ on vana uurali tüvi, lähimate sugulaskeeltega ühine sõna, seega nii oma, kui veel vähegi olla saab, on „jaa-d“ enamasti peetud germaani laenuks. Veelgi enam, kui eestlased peaksid valima ühe tähe või hääliku, mis neile kõige omasem ja lähedasem, valiksid nad tõenäoliselt e, sest meie riigi ja rahva nimetus algab ometigi lausa kahe e-ga. Kolmanda e oleme kahele lisaks saanud Eesti e-riigi kuulsusega, e-teenustega, mida oleme muulegi maailmale edukalt jaganud, tipnedes e-residentsuse projektiga, mis võimaldab e-eestlaseks saada enam-vähem igaühel, kes seda endale kasulikuks peab – iseasi, kas kaks esimest e-d, mis eestlase ihule ajalooliselt lähemal, üldse korda lähevad.

Ent kas need kaks esimest e-dki päris algupäraselt meie omad on, selles võiks muidugi ka kahelda. Eestlasteks hakkasime ennast nimetama ju alles 19. sajandil rahvusliku ärkamise aegu, enne elas siinmail maarahvas, kes kõneles maakeelt. Ja ehkki eesti-sõna aluseks olevat aestii vormi kasutas Tacitus juba esimesel aastasajal „Germanias“, laenasid eestlased oma tänase rahvusnime hoopis saksa keele vahendusel, kellel Este tähendas seda, kes elab germaanlastest idas (Ost, mis on sama kui inglise east). Nii et mine tea, missugune e eestlasele ehedamalt omane on, kas need rahvuse nime kaks või too, mis ei-sõnast pärit.

Tänase Eestimaa pinnal elava rahva elujõud on aga päris kindlasti läbi aegade seisnenud võimes võõrast omaks võtta viisil, mis juba olemasolevat rikastab ja eriomast alal hoiab. Laulupeod, millega seostame enda vabakssaamist okupatsiooni alt, on tegelikult sakslastelt laenatud komme, milles jäi rahvuslik sisu ellu isegi kõige mustemal okupatsiooniajal. Sama lugu on verivorsti, kartulisalati ja palju muuga, mida tänapäeval laiale ilmale eestlaslikuna esitame. Näiteid võib igaüks oma maitse järgi juurde tuua.

Keel on parim tõendus selle kohta, kuidas võõrast omaks teha ja selle kaudu rikkamaks saada. Keel keelitab kuulma ja kuulatama, kuulutab koguni, kui on kuuljaid ja uskujaid. Keel keelab ja keeldub, st valib oma sisemiste reeglite järgi, mida laenata ja kuidas, kui on vaid küllalt usaldust keele vastu. Keel aitab mõtelda, hoiab ilma olemas ja olemist ilmas. Keeles on olemas kõik jutud ja mõtted, mis võimalikud. Kõneldud keel elab pigem kui kiri keelekorraldusest sõltumatut elu, usaldades keele enda keelitust ja keelde, sellal kui kõneldu mõjutab kirjapandut siiski rohkem kui eales varem.

Keel elab loos ja laulus. Tänapäeval mõistame loo all eelkõige kirjapandud lugu, mida saab lugeda, ent iidsem viis teadmisi vahendada ja hoida on lugude jutustamine ja kuulamine. Kurtmisi puuduolevaks kuulutatud suurt narratiivi võiks ehk uue leiutamise asemel otsida ammu kõneldud lugudest ja lauludest. Mõne iidse loo luu ehk telg võiks ehk uuema aja narratiivi aluseks paremini sobida, kui mõne professionaalse kõnekirjutaja leiutatud väike Soome.

Pseudoetümoloogiasse põigates võiks aga eestlane end hoopis määratleda eest-lasena (vastand: tagurlane), st sellena, kes seisab millegi eest, on millegi poolt, on esi-mene, eestvedaja. Eest vedada ja teistele ett (esi : ee : ett), st tööjärge ja tegutsemisvalda kätte näidata saab aga ikka see, kelle meel on avatud, kes on ees nii ajastu nõudmistest kui iseendastki. Eest vedada saab see, kes on iseendast teadlik ja omas eneseteadvuses enesekindel. See eestlase eneseteadvus ja enesekindlus on tegelikult täitsa olemas ja toimiv, aga ta ei ole lihtsalt nii häälekas, kui edevalt eksponeeritud eitus. Eneseteadlikus eestlases pole eituseestlase edevust omi arvamusi aina ette tuua.

Enesekindel ja eneseteadev eestlus eeldab eitusest kui viljatust ja energiamahukast tegevusest loobumist. Teadvelolekusse nimelt eitus ei kuulu. Teadvus tunneb ainult jaa-d, sest ta märkab seda, mis on, ja märgata saab ainult olevat tunnistades, tunnustades.

Teadvusele tulnud eestlane võiks leppida, et on hulk koos elavaid samasoolisi inimesi, nii on see ikka olnud ja on ajast aega, pole lihtsalt mõistlik neid vaenata, st eitada olemasolevat. Pagulased ja sisserändajad tulevad niikuinii, olgu kvoot või ärgu olgu, inimesed on ikka rännanud ja paremat elupaika otsinud, nii on see ikka olnud ja jääb ikka nõnda. Kreeklasi pole mõtet hurjutada, sest nende lugu on ennegi juhtunud ja juhtub tulevikuski, seni kuni võlgu antakse ja võetakse, ja kuna võlg olevat kogunisti vanem kui raha, pole põhjust arvata, et sedasorti suhted maa pealt kaoksid.

Kas eestlane selles kõiges Euroopat mõistab või ei mõista, polegi nii oluline. Juba Tammsaare arvas, et eurooplasi on Euroopaski väheks jäänud ja ei tea, kas see tänapäevgi teisiti on. Tänane Euroopa ei mõista isegi ennast, ja las ta siis olla nii. Ehk annab aeg arutust.

Eest-lusse võiks kuuluda rahulik arusaamine, et asjad on maailmas pidevas muutumises ja see on õigupoolest ka ainus, mis päriselt kindel. Kes enesesse usub ja on eneses kindel, sellelt ei saa keegi midagi võtta. Ei saa pagulased, ei omast soost inimese armastajad ega kreeklasedki. Eitust eest-luse vastu vahetades võiksime tasapisi eneses edenedes ja lõpuks iseendaks saanuna seda teistelegi õpetada. Vaat see oleks alles üks vaimustav lugu, mis vääriks jutustamist veel mitu sajandit, mis meile säärasena kindlasti maa peal tagatud.