Kadunud kümnend

Tihti leitakse pikast eellaste rivist üles kadunud põlvkondi. Avastatakse näiteks, et vot pärast esimest ilmasõda üles kasvanud põlvkond oli üks luhta läinud seltskond. Mõttetu kamp: maailma asjade käik sättis nii, et polnud neil elu mõtet ega võimalusi. Neist polnud kasu. Too 1980. aastate lõpus Nirvana muusika saatel üles sirgunud „Generatsioon X“ polnud ka parem – lõputu elust tüdinud soigumine, häda ja viletsus. Toa uks lukus, pikad juuksed sorakil, vanemateviha pritsimas. Elaani neis polnud, seega võib põlvkonnale kriipsu peale tõmmata.

Tavaliselt avastatakse selliseid kadunud põlvkondi takkajärgi – keegi ei taha ju hommikul ärgata, hambad puhtaks pesta, vaadata peeglisse ning nentida, et saage tuttavaks: mina ja minu armsad kaasteelised on mõttetu kamp, nii-öelda kadunud. Kuigi teinekord võiks. Psühhiaatrid teavad: õiglane enesehinnang on vaimse tervenemise alustala. Muuseas, kaduma ei pruugi minna üksnes põlvkonnad, kaduma võib minna ka aeg.

1990. aastad olid Eestis kõike muud kui kaotsi läinud. Erastati, reformiti raha, muudeti maksusüsteemi, osteti püsse ja müüdi rublasid. Tagantjärele on Mart Laar nentinud, et ega täpselt ei teatud, kuhu tahetakse jõuda. Vähemalt esialgu oli tegutsemistuhina diisliks eelkõige see, kust ihaldati põgeneda. Kuid kusagil kuklas, kartulikoorekarva juuksepahmaka all, oli kõigil teada, millist Eestit me tahame.

Üheks oluliseks eduteguriks oli see, et enamus asju tehti vastupidi, kui soovitasid meile erinevad kõrgeltharitud ja -makstud rahvusvahelised organisatsioonid. Me tegime teistmoodi ning väikeriigile võib see olla üllatavalt edukas strateegia. 1990. aastate Eesti oli igal juhul võitja – saime tähtsa näoga ringi käia ja puhevil sulgedega õpetada teistelegi, mismoodi üks õige reformaator välja näeb. Äge! Rokkivate 1990. aastate peamised viljad nopiti küll pisut hiljem – Euroopa Liidu ja NATOga ühinemine olid magusad hetked.

2000. aastad olid teistmoodi kümnend. Eesti avastas kummastava tõsiasja, et voodis ja internetis on kõik ühesuurused. Nii inimesed, riigid kui ka võimalused. Seda võib julgelt nimetada Eesti jaoks internetikümnendiks. Tiiger hüppas ja nett voolas. Poolvägisi topiti inimestele pihku ID-kaardid. Stenbocki nõupidamistelaualt pühiti paberipahn ja selle asemele tõsteti läpakad. Kodanike maksudeklaratsioonid olid ühel hetkel eeltäidetud. Küberrünnakud ja küberkaitse. Kui sind ei olnud internetis, siis sind ei olnud olemas.

Kogu e-Eesti ja e-edu aluseks oli taaskord see, et me julgesime mõelda ja tegutseda teistmoodi. Kui muu maailm sahistas dokumente, köitis pabereid ja liikus faksikiirusel, siis Eestis liigutati bitte, baite ja faile mööda valguskaableid. Kui teised käisid paberitükk näpus ja kogusid sellele templeid, siis meie digiallkirjastasime dokumente ja lepinguid. Kui mujal kirjutati veel välja palgatšekke, siis meie pensionärid käisid ammu internetipangas tšekkimas, kas raha laekunud. 2000. aastate Eesti oli väga vinge koht – jällegi saime saba püsti vuhiseda konverentsidel ja näidata teistele, mismoodi näeb välja mõistlik riigipidamine. Tolle kümnendi reivi tulemuseks on nii Skype, TransferWise kui ka eestlaste praegune eriline armastus start-up’ide vastu.

Siis tulid 2010. aastad. Vana rasva peal saab veel liugu lasta, aga juba on tunda kõrbelõhna. Meie peaminister arvab, et Eesti ei vajagi suurt narratiivi. Kuhugi on kadunud meie teistmooditegemise ihalus. Kuidas teised ees, nii meie järel. Kui kästakse, võtame vastu pagulasi. Kui nõutakse, kütame oma rahaga Kreekat. Peamiseks majandusküsimuseks on see, kas bensiiniliiter maksab tanklas viis senti rohkem või vähem. Me kardame ja vihkame kõike, mis liigub, loob ja lehvitab. Me tahaksime panna Eesti lukku ja luku võtme katki murda. Osa inimesi kehitab selle peale õlgu ja laseb kodumaalt varvast. Jõmmimad mehepojad mängivad Eesti ruletti – joovad täis ja siis otsustavad, kas lähevad autorooli või ujuma.

Vägisi tekib kahtlus, et elame ajal, mida järgnevad põlved võivad nimetada kadunud kümnendiks. Hommikul ärgates ja peeglisse vaadates tahaks öelda: “Kallid kaasteelised, jama on majas ning te ilmselt teate, mis Nirvana lauljaga juhtus.”

Hea uudis on see, et seda kümnendit on veel alles viis aastat. Kogu aeg pole kadunud. Muidugi, kui taipame jalad tagumikust välja kasvatada ja minema hakata. Soovitavalt ei longi me teiste sabas, vaid omamoodi – kiiremini, kaugemale ja kõrgemale. Nagu me seda teistmoodi tegemist väga hästi oskame. Kohe kuidagi ei tahaks elada kadunud kümnendil. Ei ole vahet, kas oleme optimistid või pessimistid ehk kas kadunud kümnendit on pool juba läbi või pool alles minna. „Same s***, different angle,“ nagu ütleb üks saareriigi rahvas.