Obama sajand

Me elame ilmselt ühel ajal aegade suurima presidendiga. See on huvitav tunne, sest tavaliselt on ikka nii, et alles pärast suurkuju surma leitakse tema kustumatud teosed ja pärand või adutakse ja mõtestatakse tema väärtust ja teeneid maailma ees. Hakatakse teda idealiseerima ja janunetakse iga infokillu järele tema eraelust, harjumustest ja sellest, mis tõestaks üha uuesti tema erakordsust.

Ajaloo suurima presidendi tiitli taga on Obama suurt tükki maailma ajaloost kujundavad teod, mitte poliitikutele sageli sülle langev edu, oraatorlike oskuste imetlus või lihtsalt see, et ta on üks tõeline vähemuslaste edulugu, milleski esimene. Peale nahavärvi ja pika kasvu läheb Obama ajalukku tegudega, mis muudavad lähikümnenditel muidu oma vaadetele nii truud Ameerika ühiskonda ja sealset mõttelaadi palju. Ameerika kui vankumatu trendinäitaja muutmine on ka maailma muutmine.

Obama esimese ametiaja tähtsaim märksõna oli vägede väljaviimine Iraagist. Suur tükk, mida hammustada –  olukorras, kus maailm oli sellest rääkinud juba kaua ja USA peale üha enam näpuga näitas. Maailmas on jõudnud veel vähe tähelepanu pälvida aga USA ja nende lähidiktatuuri Kuuba suhete soojenemine pärast poole sajandi pikkust embargot ja vaenu. Vähem kui kuu aja eest suutis Obama murda koos paavsti abiga esimese kiilu külmast sõjast saati valitsenud jäässe, avades Havannas USA saatkonna ja paotades Kuubale vähemalt natukene ust USA majandusele.

Obama on surunud läbi ka hulga kodumaised reforme, tuntuim neist ilmselt tervishoiureform. Paljud ameeriklased võivad lisandunud kulu tõttu Obamacare’i ehk nö pealesunnitud tervisekindlustust mitte sallida, kuid tegelikkuses on see üks igati normaalne arenenud ühiskonna samm – kui inimesel on tervisega probleeme, siis ta läheb arsti juurde, lükkamata visiiti teadmata kaugusesse kartusest üüratu haiglaarve ees.

Lisaks surub Obama läbi üliambitsioonikat kliimapoliitilist reformi, mille järgi peavad hakkama USA elektrijaamad vähendama õhku paisatavate heitgaaside hulka. Igati normaalne arenenud maailma rohelise mõtlemisega inimestele, kuid revolutsiooniline USA energiatööstuse jaoks.

Tema keskkonnapoliitika on pälvinud ja pälvib kindlasti veelgi hulganisti kriitikanooli – nagu ka tervishoiureform –, kuid kui tulemuseks on maailma suurima tööstuse mastaapne samm rohelisema mõtlemise poole, võib see tähendada viiskümmend aastat ajapikendust praegusele kliima soojenemise tempole.

Obama on kärpinud USA riigiaparatuuri kulusid, toonud riigi välja Bushi-aegsest tööpõuast, kasvatanud majandust, seisnud vähemuste eest, võidelnud kurikuulsa Guantanamo vangla sulgemise eest ning avanud Valge Maja rahvale.

See vägitegude nimekiri võiks jätkuda pikalt. Mulle meeldis väga ühest kolme aasta eest Obama teise valimiskampaania ajal tehtud intervjuust kõlama jäänud mõte, mida väljendas Eestis elanud USA korvpallur Justin Ingram: ameeriklased nägid Obamat esimese nelja valitsemisaasta jooksul rohkem kui ühtegi teist USA presidenti kogu oma elu jooksul. Ta kinkis ameeriklastele nii palju hetki, kus ta oli lihtsalt Barack Obama, mitte mees, kes juhib maailma.