Üks õige eesti naine võib vabalt olla moslem

Kuressaare poe esine pakiautomaat. Saadan pakke. Kõrvale pargib minibuss, millest hüppab välja üks „öige saare mees“. Näen silmanurgast, et ta uurib mind. Siis teatab valjul häälel autos istuvale sõbrale: „Nönna siis need pommid posti saavadkist!“ Kes ei tea, siis nii mõtleb ta minu pearäti pärast. Olen moslem. Eestlannast moslem. Oma kodulinnas.

Jään mehele lihtsalt järele vahtima. Ta tõstab autost oma seltsilise ratastooli ja aitab tolle sinna istuma. Siis lähevad nad poodi. Lähen oma poegadega ka poodi. Kohtume juhtumisi samade meestega uuesti piimatoodete leti ääres. Ratastoolis mees valib seal midagi. Minu viieaastane Joosep sätib ennast onu kõrvale, vahib tollele otse suhu ja küsib valju häälega: „Emme, mis see onu toolis istub? Kas tal on midagi viga vä?“ Nüüd on minu võimalus kasvatustööd teha: „Jossu, ebaviisakas on niimoodi valjusti teisi inimesi nende kuuldes kommenteerida. Ainult rumalad inimesed teevad nii. Ta võib ju ennast halvasti tunda. Onul on ilmselt jalad haiged, sellepärast on tal tooli vaja.“

Olen moslem juba 14 aastat, rätiga 13 aastat. Kummalisi pilke ja kommentaare olen kogenud üliharva. Ja mulle meeldib, et eestlased on vaoshoitud ja sõbralikud. Mis mind aga tõsiselt häirib on see, et alates sellest, kui pagulaste teema on Eesti ühiskonnas lained lööma hakanud, ei tunne ma end omas kodus enam nii hästi ja turvaliselt kui varem. Nüüd on äkki kõigil õigus oma salajasimad sallimatud mõtted välja pursata.

Vaenulikkust tunnetavad äkki kõik, kellel on vähegi välismaalastega pistmist. Seda tunnetan mina, rätiga eestlanna; tunnetab Tartu Ülikooli pakistanlasest doktorant. Seda tunnetab eestlannast emme, kes viib mänguväljakule oma keskmisest tõmmuma, kuigi puhast eesti keelt rääkiva lapse, kes on Eestis sündinud ja kasvanud. Seda tunnetavad meie oma Igorid ja Svetad, isegi kui nad on siin sündinud ja räägivad hästi eesti keelt. Loomulikult tunnetavad seda ka pagulased, kelle pärast kogu see kära üldse on tekkinud. Näiteks üks Vao pagulaspere, kes viimaks leidis omale Tallinnas korteri. Hiljuti kuulsin, kuidas neil oli pea võimatu omale perearsti leida. Lõpuks võttis nad piirkonnaarst, kes on selleks kohustatud. Ja kommenteeris (tugiisiku juuresolekul!), et näe, ahvid on džunglist välja tulnud. Seejärel tegi skandaali, sest laste vaktsineerimise kohta pole piisavalt dokumente, see olevat hirmus oht Eesti lastele. No mitte et Eestis ei oleks laienemas trend lapsi mitte vaktsineerida lasta. Ja mitte et Süürias poleks juba aastaid inimestel muid prioriteete kui vaktsiinid.

Kirumise, vingumise ja kritiseerimise aeg on läbi. Lihtsalt peab olema. Käes on aeg midagi ära teha. Ka parima tahtmise juures ei saa kätt migratsioonile ette panna. Inimesed tulevad ja lähevad. Lausa kohatu on korrutada, kas me ikka tahame, et siia inimesed tulevad. On aeg hakata päriselt  arutama, kuidas me nende tulemist tahame. Ja missuguste inimeste tulemist. Ja kuidas oleks kõige parem neid meie ühiskonda integreerida.

Alustagem kas või eesti keele õppest. Anname endale aru, et see, mis me selles vallas siiani teinud oleme, ei kõlba kuhugi. Me oleme olnud iseseisvad üle 20 aasta ja meil on terve hulk vähemusi, kes räägivad kas viletsat eesti keelt või ei räägi üldse. Kuidas on see võimalik? Mida me valesti teeme? Tehkem nüüdsest paremini! Õnneks paistab, et asjaomased instantsid juba liiguvad selles suunas – Eesti moslemikogukonnal paluti koostada keelehuviliste nimekiri. See on valmis ja päris pikk; nimekirjas olijad ääretult tänulikud, lausa põnevil.

Geneetilise testi järgi eestlast tuvastada ei saa. Eestlaseks teeb meid meie keel, kultuur. Ja mis peamine – eestlane on see, kes tunneb end eestlasena. Mind on kasvatatud olema uhke selle üle, et ma olen eestlane. Ja ma olen uhke. Olen ka uhke saarlane.

Kunagi võttis saarlaseks saamine ka väga palju aega. Minu vanaisal näiteks, kes on pärit Märjamaalt. Kuid temast sai esimene Kuressaare aukodanik, sest tema oli Kuressaare nime ennistamise eestvedaja, vabadussõja ausamba taastamise eestvedaja, Rahvarinde aktiivne liige. Tõmmu, ronkmusta peaga, sündinud Valter Vultmann, kuid Eesti vaimus tänu oma isale sai temast Valter Hommik, kelle pilte ja asju on Saaremaa muuseumi 20. sajandi ekspositsioon täis tipitud. Üks õige Eesti mees ja õige saarlane. Ja mina olen tema lapselaps – üks õige eesti naine, kes kinnitab uhkusega oma räti külge sõle.