Seitse ettepanekut riigifirmade kohta

Meist kõigist pisutki sõltub, kas suudame riigifirmade nõukogud ja juhatused komplekteerida motiveeritud ja kompetentsete inimestega, et tagada riigifirmade areng ning kasumi teenimine.

Minu seitse ettepanekut, kuidas riigifirmadega edasi minna:

1. Määratleda riigiomandis olevate firmade vajalikkus lähtuvalt riigi toimimise eesmärkidest.

2. Mittevajalikud firmad müüa või anda pikaajalisele rendile (nt kontsessiooni või management-lepingute kaudu) või noteerida börsil, et ka näiteks eestimaalased võiksid saada riigile oluliste firmade omanikeks.

3. Riigi omandusse jäävatele firmadele püstitatada konkreetsed majanduslikud ja fiskaaleesmärgid.

4. Hoiduda igapäevapoliitika sekkumisest firmade toimimisse.

5. Nõukogude liikmeteks määrata firma spetsiifikast lähtuvalt antud ala asjatundjad ning motiveeritud inimesed.

6. Moodustada kõigi riigifirmade valitsemiseks nõukogu, mis on ministeeriumide ülene ning millel on nii strateegiliste juhiste kui ka järelkontrolli funktsioon ning mis on aruandekohuslane parlamendi ees.

7. Võtta vastu riigifirmade toimimise seadus.

Kui keskenduda üksnes riigi omanduses olevatele firmadele, võib täheldada mõningaid probleeme. Meil on ligi 40 osalise või täisomandusega riigifirmat, mille varade koguväärtus ulatub üle 4 miljardi euro ja kus teenivad oma igapäevast leiba ligi 16 000 inimest. Aga palju me teame nende toimimisest, juhtide valikust ning neile püstitatud eesmärkidest?

Majandusteadlased ja poliitikud on püüdnud tabada tasakaalu, millal turg toimib ja millal mitte. Võib arvata, et see sõltub muu hulgas motivatsioonist. Millal motiveerib turg õigesti ehk millal peaaegu kattuvad isiklik ja ühiskondlik kasu? Mõned majandusteooriad toovad esile alad, kus isiklik ja ühiskondlik kasu ei ühildu. Nendeks on monopolid, välismõjud ja puudulik informatsioon.

Monopoli võib majanduses defineerida kui firmat, mille tooted või teenused on konkreetsel turul ainuomased ning kus mingi firma saab kehtestada hinnad ainuisikuliselt. Teise äärmusena võib käsitleda täielikku konkurentsi, milles hinnad kujunevad vabalt nõudmise-pakkumise põhjal.

Turumajanduse edenedes ning konkurentsi ägenedes on hakatud kasutama loomuliku monopoli mõistet. Tundub, et tarbijavaenulikule monopoli mõistele on püütud leida õigustust.

Eesti taasiseseisvumise järel pärisime nõukogude perioodist amortiseerunud infrastruktuuri, mille moderniseerimiseks ja turumajandusele omasele juhtimisstiilile üleminekuks nappis raha ning oskusteavet, mistõttu otsustati mõned monopolid erastada. Erastamisprotsessis kaasati välisinvestoreid (nii raha kui ka uusi juhte), samas pidid Eesti regulaatorid olema valmis stabiilse ja jätkusuutliku majanduskeskkonna tagamiseks.

Paraku, arvestades Eesti poliitikute ja ametnike kogenematust ning ühtsete regulatiivsete mängureeglite puudumist, hakkasid väliskapitalil põhinevad firmad prevalveerima Eesti riigi ja omavalitsuste üle. Hea näide on AS Tallinna Vesi, mis taotleb kõrgemaid hindu, millele on vastu konkurentsiamet. Omavahel põrkuvad kaks vastandlikku reguleerimise eesmärki – ühelt poolt säilitada firma tulu ja kasumlikkus ning teisalt kaitsta tarbijaid võimaliku hinnatõusu vastu.

Loomulikku monopoli omavaks loetakse firma, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teistel firmadel ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida. Või teisiti sõnastades: loomulik monopol on firma, mis suudab valmistada toodangut või osutada teenust madalama kuluga, kui seda teeksid kaks või enam firmat. Kui piirduda üksnes lennundusega, siis loomulikud monopolid on AS Tallinna Lennujaam ja Lennuliiklusteeninduse AS.

Kellele lüüakse hingekella Tallinna Sadamas ja võimalik, et tulevikus teistes nn riigifirmades? Neid võitlusi Tallinna Sadama sees ja ümber on pidanud väga suur hulk inimesi.

Olen veendunud, et suurem osa riigi omanduses olevaid äriühinguid tuleb n-ö erastada. Ei maksa jälle hakata polemiseerima, kes on ja kes ei ole hea peremees. Ajale jalgu jäänud otsustamise traditsioonid on vanades riigifirmades ja nende juhtkondades, ka nende nn partnerid käituvad vanade mallide järgi, kus lepingutega kaasnevad muud hüved. Lahtiriigistamine ei pea alati toimuma otsese müügi kaudu. Riigile olulised strateegilised firmad, mis on jäänud ajale ja konkurentsile alla, võib anda pikaks ajaks kontsessioonile või rendile või sõlmida management-leping.

Maailmas on häid näiteid, kus riik on omanik ja juhtkond on motiveeritud. Oluline on eesmärkide püstitus, milleks see firma, miks ta peab riigi omandis olema ning kui suur peaks olema turuosa, käive, kasum ja dividendipoliitika. Meie kontekstis saavad seda teha nõukogud, ministrid ja üldkoosolekud. Samas teame, kellega ja kuidas nõukogusid mehitatakse.

Toon näite lennundusest. Finnair on 57% riigi omanduses, samas vaatamata lennundusäri struktuursetele muutustele (odavlennufirmad, kulude järsk langetamine, vahepealsed kõrged kütusehinnad, ka praegu, sest paljudel firmadel on kütuse peale sõlmitud tulevikutehinguid) on suudetud vee peal püsida. Toimima on hakanud oluline strateegiline muutus – panustamine pikkadele Aasia lendudele. Vaatamata sellele, et Finnair ei ole eriti suure mastaabiefektiga. Samas peaaegu 100% riigi omandis olev Estonian Air lakub siiamaani eelmise juhtkonna ja omanike esindajate valet strateegiat, mis läks meile maksma ligi 90 miljonit eurot.

Poliitikutel tuleb koos ametnikega ja kooskõlas äriringkondadega (kahjuks ka koos riigifirmade ümber koondunutega) kaardistada olemasolev olukord, määratleda riigile olulised firmad ja otsustada nende osaline või täielik müük. Mis peab veel juhtuma, et poliitikud ja ametnikud oma eebenipuust tornidest välja ja alla vaataksid?