Elroni porgandid pinnuks silmas

Igasugune riigi sekkumine majandusse tekitab küsimuse Euroopa Liidu aluslepingute järgimise kohta. Üldjuhul on avaliku sektori toetus teatud ettevõtjatele keelatud. Toetuse ja turuprotsessidesse sekkumisena võib näha ka Elroni rahastamise ja doteerimise mudelit.

Küll aga  ei ole riigil põhimõtteliselt keelatud ise või oma äriühingute kaudu avalikke teenuseid pakkuda. Ent nii kaua kui turg vähemalt teoorias seal ise toimetada suudaks, tuleks konkurentsi moonutamist vältida.

Suurel osal Elroni liinidel on paralleelne turutingimustel põhinev, piisava sageduse ja kvaliteediga doteerimata bussiliiklus mõeldamatu. Mitmed ühendused Tallinnast suurematesse maakonnakeskustesse, sh Elronile magusaim Tallinna-Tartu liin, on samas paralleelselt sageda, kiire, kvaliteetse ja küllaltki mugava bussiühendusega kaetud.

Siseriiklike kommertsliinide turg on seni olnud üsnagi suletud ja seega ei pruugi esimese hooga ohtu Euroopa Liidu sisesele konkurentsile hoomata. Samas on Euroopa Komisjon ja Kohus leidnud, et mõju konkurentsiolukorrale on olemas juba siis, kui toetus muudab teoorias teiste liikmesriikide ettevõtjate turule sisenemise keerulisemaks. Seega on Elroni doteerimine paratamatult vähemalt mingis osas käsitletav riigi sekkumisena ühistransporditurule ehk riigiabina.

Euroopa Komisjon on oma suunistes raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi kohta viidanud, et õigustatud on väiksemate väliskuludega transpordiliikide toetamine, et korrigeerida turutõrgetest tingitud erisusi transpordiliikide vahel. Väliskulude all peetakse seejuures silmas keskkonnasaaste, liiklusummikute ja muu sellisega seonduvat. Ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus avaliku reisijaveoteenuse kohta) lähtub loogikast, et valdkonda võib sekkuda, et tagada üldhuviteenuse osutamine, mis oleks muu hulgas mitmekesisem, turvalisem, parema kvaliteediga või odavam kui üksnes turuseaduste poolt reguleeritud teenused.

Arvestades, et bussiettevõtjad ei pea erinevalt rongioperaatorist infrastruktuuritasu maksma, on Elroni doteerimine infrastruktuuritasu ulatuses põhimõtteliselt õigustatud ning ei moonuta konkurentsi, vaid loob hoopis võrdsed võimalused. Samas ei piirdu dotatsioon teatavasti kaugeltki infrastruktuuritasude katmisega.

Kui avalik sektor ei suuda piletitulule lisanduva dotatsioonita opereerida rongiliine, millele on alternatiivne kättesaadav ja piisav ühendus olemas, tuleks vähemalt kaaluda sellise teenuse pakkumise mõistlikke mahte. Eriti kerkib küsimus olukorras, kus Elron on avaldanud plaani soetada Tartu liinile täiendavaid mugavamaid ronge, deklareerides kaudselt ühtlasi soovi konkureerida bussiettevõtjatega Eesti „magusaimal“ ühendusel, mis ka Elroni jaoks olulise osa piletitulust toodab.

Vaja oleks täiendavat analüüsi, mis ulatuses ja mahus on vajalik ning õigustatud riigi poolt erasektorile konkurentsi pakkumine objektiivselt kättesaadava kommertsbussiliiklusega suundadel.