Rohkem ambitsiooni!

Paljude maksuekspertide, aga ka väikeettevõtjate arvates on sel mõttel jumet. Ka ELis on riike, kus käibe piirmäär on meie omast kõrgem. Nt Leedul ja Lätil on see vastavalt 45 000 ja 50 000.

Kui üldiselt võiks kiita ettepanekut tõsta registreerimise piirmäära, siis selle suurus (25 000) vajaks eraldi arutelu. Kõrgem piirmäär toob sihtgrupile kasu vaid siis, kui see osutub atraktiivseks. Vastasel juhul võib muudatusega kaasnev bürokraatia (ehk kuid võttev erandi taotlemine ELilt) üles kaaluda sellest tekkivat kasu. Ka Euroopa Komisjon ise tegi 2004 liikmesriikidele ettepaneku, et piirmäär võiks olla kuni 100 000 eurot. Minimaalne eesmärk, millest alates tasuks asjaga tegeleda, peaks seega olema vähemalt 50 000 piirimail.

Kõrgem määr on kasulik neile, kes soovivad äri väiksuse tõttu vähendada halduskoormust ning jääda käibemaksusüsteemist kõrvale. See tähendab, et nad ei esita regulaarselt käibedeklaratsioone, ei lisa müügihinnale käibemaksu, aga ei küsi ka sisendkäibemaksu tagasi. Kõlab ahvatlevalt, aga samas ei tormaks kõik praegused KMKd ennast registrist maha võtma. Ka Läti hindas erandi taotlemisel, et vaid pooled ettevõtted käibega alla 50 000 euro võtavad end registrist maha. Eestis on ühest aastast pikemalt tegutsenud kohustuslasi käibevahemikus 16 000-50 000 eurot hetkel ligikaudu 15 000.

Ettevõtted, kus sisend (kaubad ja teenused, mida kasutatakse ettevõtluses) moodustab käibest suure osa ja mille kliendid on valdavalt teised KMKd, on ka tulevikus registris. Seda seetõttu, et nende ostjad soovivad saada arveid käibemaksuga, mida nad saaksid omakorda riigilt tagasi küsida. Samas mittekohustuslasi (loe: füüsilisi isikuid) teenindavad väikeettevõtjad, kes müüvad omavalmistatud kaupa või osutavad teenuseid, milleks ei ole vaja kallist sisendit, võidavad piirmäära tõusust. Jämedal hinnangul võiks selliseid huvilisi olla umbes 5000. Nende tegevuse lisandväärtus on kõrge ning käibemaks kui lisandväärtusemaks on nende jaoks võrreldav tööjõumaksuga.

Kunagine krooniaegne piirmäär (250 000 krooni) võimaldas parimatel aegadel maksta kuni kuus keskmist palka aastas, eeldades piisava lisandväärtuse tekkimist. Praeguse piirmääraga ei ole võimalik maksta isegi ühte keskmist palka ka siis, kui kogu käive ongi lisandväärtus ja ühtegi kulu äri tegemiseks vaja ei ole. Tõusu vajadus on ilmne ja tõus peab olema ambitsioonikas.

Riigitulu väheneks hinnanguliselt kas 3 või 8 miljoni euro võrra (vastavalt 25 000eurose ja 50 000eurose piirmäära puhul). Siin aga võib küsida, kas kolmemiljonilist kulu on üldse mõistlik teha, kui uus piirmäär aitab väga väheseid ettevõtjaid? Ilmselt mitte – kasu taotledes peaks sihtima kõrgemat piirmäära. Konkurentsitingimuste halvenemist tõusva piirmäära tõttu ei maksa karta, sest suure käibega ettevõtjad on mastaabisäästust tingitult niikuinii kulutõhusamad, pealegi pole väikese käibega ettevõtjad neile alati konkurendid. Väikeettevõtluse hoogustumist tasub aga kindlalt oodata.