Peaministril ei ole visiooni

Mis tahes kaugeleulatuvaid plaane saab ellu viia siis, kui juhtimine toimib. Teisisõnu algab kõik valitsusest ja peaministrist.

Põhiseaduse järgi moodustab peaministrikandidaat valitsuse ning muudatusi valitsuse koosseisus teeb Eesti president üksnes peaministri ettepanekul. Ka riigikogult saadud volitus valitsuse moodustamiseks jätab peaministrile vabad käed, keda ta valitsuskabinetti kutsub.

Tegus valitsus sünnib siis, kui peaministril on visioon ning tal on meeskond, kellega visioon ellu viia. Praegu on üle äärte kasvanud parteipoliitika viinud meid olukorrani, kus vaatamata põhiseaduses sätestatule saab peaminister ministrid koalitsioonikaaslaste antud kaasavarana – pole tähtis, kas see talle meeldib või ei.

Kui keegi ministritest on praegust kabinetti aktiivselt mehitanud, siis on see Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski, mitte peaminister Taavi Rõivas. Visiooni asemel on peaministril koalitsioonilepe, mis koosneb erakondade valimislubadustest ning üsna süsteemitult kokku seatud katteallikaist, millega neid lubadusi täidetakse.

Kui valitsus tahab visiooni viia ellu mõtestatult, siis tuleb alustada valitsusest endast. Üle äärte kasvanud parteipoliitika peab selle võrra taanduma, et peaministril oleks taas võimalus oma kabinetti ise moodustada, vajadusel teiste erakondade valikuid vetostades ning vahetades halvasti toime tulevad ministrid välja.

Teiseks peab koalitsioonilepe muutuma praegusest lubaduskuhjatisest sisuliseks reformipaketiks või juhtlõngaks, mille järgi ka reaalselt tegutsetakse, mitte ei analüüsita ja kaaluta lõputult. Halvemal juhul tulevad reformid siis, kui enam teistmoodi ei saa, aga paremal juhul võtavad poliitikud end kokku, teevad plaani ja viivad selle ellu.

Erkki Raasuke juhtis Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumi puhul tähelepanu sellele, et midagi sarnast toimus riigiettevõtete juhtimisega Soomes. Kõik nägid, et süsteem ei toimi, poliitiline mõju on liiga suur. Analüüsid selle kohta, mida ja kuidas muuta, olid olemas – nagu meilgi. Midagi aga ei muutunud enne, kui skandaalid sundisid.

Mõistlik poliitika käib ajast ees ning reageerib hädadele enne, kui skandaalid sunnivad. Seevastu valitsuse praeguse juhtimismudeli korral on suur oht, et isegi väga pika habemega haldusreform takerdub taaskord erimeelsustesse.

Vabaerakond on uue poliitikahooaja alguseks sõnastanud 12 teesi, millele valitsus peaks keskenduma.

Riigihalduses tuleb teha seda, mida lubati – valitsussektori töökohtade arv peab vähenema kooskõlas tööealise elanikkonna vähenemisega. Teisiti ei ole Eesti jätkusuutlik. Haldusterritoriaalne reform tuleb lõpuks ära teha, aga nii, et omavalitsuste otsustuspädevus kasvab ja parteilisi ülalt-alla mõjuhoobasid jääb vähemaks. Kui Eesti on klassikalise kahetasandilise omavalitsuse jaoks liiga väike, siis tuleb tagada nn pooleteise-tasandiline mudel, kus osa pädevusi läheb omavalitsusliidule või maakondlikule esinduskogule. See toob kaasa suurema koostööhuvi ja vähendab parteikeskselt juhitud otsuseid.

Erakondade riikliku rahastamise vähendamine on jätkuvalt aktuaalne. Küsimus on eeskätt halvas eeskujus, mida riigierakonnad annavad sellise laristamisega ühiskonnale. Sellega kooskõlas on mõistlik vähendada ka ahvatlusi ehk piirata lubatud reklaamimahtusid.

Demokraatiapaketi juurde peab kuuluma ka riigiettevõtete juhtimise reform ja nõukogude depolitiseerimine. On uskumatu, et kuni siiani pole ministrid riigiettevõtete nõukogude liikmetele esitanud sisulisi sobivuskriteeriume, selle asemel on nõustutud erakondade tagatubadest tulnud kandidaatidega.

Teravalt esile tõusnud põllumajandus pole üksnes küsimus ebavõrdsetest toetustest muu Euroopaga võrreldes või suured äpardused seakatkuga võitlemisel. Pikaajalisi huve silmas pidades on maaelu säilimine meie julgeolekuküsimus. Sellest lähtudes tuleb investeeringutoetustega nii ümber käia, et ka väiketootjad saaksid sellest osa. Vastasel juhul tekib tootmise liiga suur koondumine.

Kui me suudame tulumaksuküsimuses vabastada Reformierakonna püha lehma, siis avab see tee ka laiemale maksudebatile. Me peame ausalt kõnelema kapitalimaksude vajalikkusest, et leida samas teid tööjõu maksukoormuse vähendamiseks. Olemasolevatesse dogmadesse klammerdudes pole võimalik neid probleeme lahendada.

Madalapalgalisi tuleb aidata eeskätt maksuvaba miinimumi tõusuga, mitte keerulise ja haldusbürokraatiat kasvatava tagasimaksesüsteemiga. Selle katteks mõeldud üksikisiku tulumaksu määra 4-protsendiline tõus paneks küll suurema solidaarsusvastutuse kõrgepalgalisele vähemusele (sh poliitikutele), kuid maandaks ilmselt tükiks ajaks astmelise tulumaksu mõtte.

Lõpuks on üks olulisi tulevikuvaldkondi teadus. Kontrollimise ja sealt edasi kontrollijate kontrollimise tuhinas on kasvanud bürokraatia. Seepärast oleme seisukohal, et pendel on liikunud liiga kaugele projektipõhisuse suunas ning nüüd tuleks mõelda baasrahastuse tõstmisele.

Nn Gunnar Oki raporti puhul tuleb teha reservatsioone just rahvusteaduste ja eesti keele edendamise kasuks. Eesti on avatud maailma osa koos kõigi seal valitsevate muredega. Elu läheb edasi, inimesed rändavad – tullakse ja minnakse, kõneldakse erinevaid keeli. Tulevikku vaadates on oluline, et kõigi nende protsesside puhul säilitaks eesti keel oma positsiooni – seda nii riikliku asjaajamise, hariduse ja kultuuri kui ka suures osas teaduse keelena.

Mida aeg edasi, seda kesksem on meie valitsuse jaoks välispoliitika. Euroopa probleemid on ka meie probleemid ning julgeolekuohtusid ei tohi alahinnata. Sellepärast on eriti oluline riigijuhtide usaldusväärsus rahva silmis. Kõiki samme seoses Vene ohuga, võla- või pagulaskriisiga tuleb selgitada nii, et tegemist oleks tasakaaluka arvamusvahetusega.

Selline dialoog, nagu ka mis tahes oluliste reformide selgitamine, peab looma usaldust ja saab põhineda üksnes usaldusel.