Rahaturu hullumaja

Finantsturgudega tutvudes tasub endale kohe alguses aru anda, et turud on juba loomuselt maniakaal-depressiivsed. Kui seda meeles pidada, on veidi lihtsam hoida turgudel toimuvaga emotsionaalset distantsi ning keskenduda sellele, mis on tähtis. Ei ole põhjust sattuda eufooriasse, kui vara hind tõuseb, ning langeda ahastusse, kui vara hind kukub, seda olukorras, kus vara pakutav tulu püsib muutumatuna. Praeguseks on aga paljude varade hinnad kaotanud seose nende pakutava tuluga ning finantsturud on muutunud hüsteeriliseks. Väärtpaberite hindasid ei mõjuta enam tulu, mida need pakuvad, vaid keskpankade otsused.

Paljud investorid elavad keskpankade loodud hüperreaalsuses, mil pole tegelikkusega kuigi palju pistmist ega pidepunkte igapäevaeluga. Praegu on peaaegu reegel, et aktsiaturud tõusevad negatiivsete majandusuudiste peale. Seletus on lihtne – mida halvem olukord majanduses, seda rohkem pumpavad keskpangad ringlusesse raha. Mida rohkem raha pumbatakse ringlusse, seda rohkem raha liigub finantsturgudele ja seda kõrgemale tõusevad väärtpaberite hinnad. Keskpangad loodavad, et kerkivad varade hinnad käivitavad nn rikkuse efekti, kus nii tarbijad kui ka ettevõtted julgevad kindlamalt vaadata tulevikku.

Kuid selle asemel, et soodustada investeerimist, soodustab praegune nullintressimäärade poliitika hoopis spekuleerimist. Ükski pikaajaline investor ei ehita äriplaani sellele, et intressimäärad jäävad nullilähedasteks väga pikaks ajaks. Seega võib väita, et praegu toetavad keskpangad oma tegevusega vastutustundetut ja hoolimatut käitumist. Madalate intressimääradega võetakse raha ära säästjatelt ja antakse neile, kes elavad üle võimete. Spekulante eelistatakse investoritele.

Olukord on eriti groteskne, sest paljud turu osapooled ei ole spekulandid vabast tahtest. Kui kunagi öeldi, et turgude suunda juhtisid ahnus ja hirm, siis nüüd on lisandunud neile kahele tegurile veel sundus, mis tuleneb finantssektori kasvavast regulatsioonist. Pangad ja kindlustusseltsid ei osta sageli valitsuste võlakirju tulu pärast, mida need pakuvad (0% intressi), vaid sellepärast, et regulatiivne keskkond sunnib. Kui ma tahan osta pensionifondi portfelli veidi kõrgema riskiga võlakirju, siis ma olen sunnitud ostma samas proportsioonis ka olematu intressimääraga nn riski- ja ka tuluvabasid võlakirju.

Keskpankade mitmest rollist üks on ka tagada finantssüsteemi stabiilsus. Kui turud on paanikas ega oska leida õiget teed, siis keskpankade sekkumine on õigustatud. Probleem tekib aga siis, kui sekkumine muutub järjepidevaks ja ravimist saab mürk, ning kui turud ei jälgi enam reaalmajanduses toimuvat, vaid ainult keskpankade rahapoliitikat.

Keskpangad peaksid keskenduma pigem pikaajalistele eesmärkidele ning ignoreerima turgude hüsteeriat. Kuid ma kahtlustan, et bipolaarse meeleoluhäirega patsient on tänaseks doktori ülekavaldanud. Väärtpaberihindade langus põhjustaks finantssüsteemi ebastabiilsust ning keskpangad muretsevad praegu eelkõige selle pärast, mida turud neist kohe ja praegu arvavad. Selline pidev tants turgude pilli järgi ei lase kespankadel keskenduda pikaajalistele eesmärkidele ning tegelikud probleemid ja riskid pinna all kasvavad pidevalt.

Keskpangad ei ole olnud alati turgude lükata ja tõmmata. Minevikus oli mõlemal oma töö teha ja üksteise tegemistesse eriti ei sekkutud. Pärast 1987. aasta krahhi aktsiaturgudel hakkas aga vastselt ametisse nimetatud USA keskpanga juht Alan Greenspan finantsturgudega manipuleerima, et mõjutada majandustsüklit. Pärast viimast majanduskriisi aga rollid vahetusid. Praegu ei mõjuta keskpangad enam turge, vaid vastupidi.

Madalate intressimäärade ja üüratute võlgade (mis on nagu ebakvaliteetne kõrge kalorisisaldusega toit) abil tohutult suureks paisunud, kuid iseenda raskuse all ägavad finantsturud on viimasel ajal pannud keskpangad oma pilli järgi tantsima. Kui intressimäärasid ei alandata või uut rahapoliitilist ergutavat süsti ei tehta, siis ähvardavad finantsturud kohe ja lõplikult kokku kukkuda.

Kuna finantsturud on globaalsed, siis on ka turgude maniakaal-depressiivne meelelaad globaalne probleem. Suve lõpus avaldus see Hiinas, vähemal määral ka Euroopas, Ameerikas ning Jaapanis.

Kuidas sellises olukorras raha paigutada? Kui eesmärk on spekuleerida, tasub keskpankade rahapumbale võimalikult lähedale trügida – näiteks investeerida suurte rahvusvaheliste pankade aktsiatesse. Kui aga eesmärk on kapitali säilimine ja pikaajaline tootlus, tasub ennast distantseerida kõrge võlakoormusega ettevõtetest ja riikidest.

Kuigi keskpangad soosivad praegu vägagi investorite riskikäitumist, ei tee see ühiskonda rikkamaks. Nii raha trükkimine kui ka spekuleerimine jaotavad vaid ühiskonnas rikkust ümber ning järjest kasvav võlakoormus suurendab vaid riske ning hüsteeriat finantsturgudel.

Rikkus ja meelerahu sünnivad ikkagi ainult säästmisega – kui kulutatakse vähem kui teenitakse ning üle jääv summa investeeritakse nii, et see teeniks jooksvat tulu. Kui raha ei ole võimalik kohe tööle panna, siis tuleb oodata lihtsalt paremat aega.

Rahaga ei tasu emotsionaalselt ümber käia. Ei tasu lasta ennast turgude meeleoludest kaasa kiskuda. Palju kindlam on investeerida siis, kui eufooria ja paanikahood on möödunud ning turg teeb taas korralikult oma tööd – suunab kapitali neisse projektidesse, mis pakuvad kõrget pikaajalist tootlust.