Palun, laske olla aus!

Kui olen ostnud eraisikuna mõnelt väiketootjalt kaupa, siis on viimaste aastate jooksul vaid üks neist küsinud, kas soovin ülekandearvet. Sularahas arveldamine on norm. Kui ma olen ise öelnud, et sooviksin maksta ülekandega, siis antakse mulle ettevõtte kontonumbri asemel ettevõtja erakonto number. Kui olen oma klientidele öelnud, et ma sularahaga ei arvelda, siis ikka on neid, kes tulevad, sularaha näpus, sest nad on harjunud, et väikeselt kohalikult ettevõtjalt ostetakse sularaha eest.

Lihtsa vaevaga võib igaüks Krediidiinfo lehelt järele vaadata, kui palju laekub ühes kvartalis riigikassasse neilt kümnetelt tuhandetelt kõige väiksematelt, kes on sunnitud Eestis kehtivate kõrgete maksude tõttu kombineerima ja optimeerima, et kuidagi toime tulla. Kui hästi läheb, näete seal tööjõumakse, mis makstud miinimumpalga pealt, suurel osal ei ole seal sedagi.

Pean silmas ettevõtteid, mis on nende isikute jaoks ainuke äritegevus. Ma ei räägi neist, kellel kliente napib – ma pean ennekõike silmas paljusid teenuseosutajaid, kellel on enamik aegu täis broneeritud, või väiketootjaid, kes suudavad pea kogu oma toodangu maha müüa. Sageli on need mikroettevõtjad, kelle käive jääb vaid paari tuhande euro kanti kuus, kuid kes ometi osutavad teenuseid, mida me igapäevaeluks vajame. Ja nad on kohustatud olema käibemaksukohustuslased, sest riigi arvates on juba 1300eurone käive sedavõrd hea, et sealtmaalt tuleb ettevõtjal tööjõumaksudele lisaks hakata maksma ka käibemaksu.

Suur osa neist mikroettevõtjatest lahendab enda jaoks ellujäämisprobleemi nii, et varjab käivet, ja paljude jaoks ongi pettus ainus võimalus end ise ära elatada. Kui maksumaksja valulävi on kõrgete maksude näol ületatud, siis on ka kergem petta – see on justkui ettevõtja kättemaks riigile, kes teda ebaõiglaselt kohtleb.

Seega on meil probleem. Õigem oleks öelda, et probleem on meie riigil, sest riik peab meie makstud maksuraha eest tagama meile terve rea teenuseid.  Vähem kui kümne töötajaga ettevõtteid on Eestis statistikaameti andmetel üle 90 protsendi kõigist ettevõtetest – kui maksudest hoidumine on norm, siis kujutage ette, milline hulk raha jääb riigil neilt väikestelt saamata! 

Seega tuleks teha midagi selleks, et riigis lokkavat maksumoraalitust vähendada. Normid ei muutu üleöö, aga teatud suunas nende kujunemiseks hoogu anda siiski saab. Ei saa öelda, et sellest pole varem räägitud. Põhjaliku maksumoraali puudutava artikli võib leida isegi 2009. aasta riigikogu toimetistest. Selles tuuakse välja, et üksikisikud on nõus makse tasuma seni, kuni usuvad, et maksukuulekus on sotsiaalne norm. Maksumoraali mõjutavat isiklike tõekspidamiste kõrval oluliselt ka see, kuidas riik maksumaksjat kohtleb.

Ma leian, et meid kui ettevõtjaid kohtleb riik sageli kui kurjategijaid ja kui mitte päris nii karmilt, siis igal juhul nagu ulakaid lapsi, keda tuleb pidevalt kontrollida ja korrale kutsuda. Unustatakse ära aga asjaolu, et selliste meetmetega ühiskonnas kehtivaid norme ei muuda. Ka selgitustööga pole võimalik palju ära teha. Jah, on oluline selgitada, kuhu lähevad maksud ja milliseid teenuseid me selle eest saame, aga teiste maade kogemused näitavad, et ainult sellega maksumoraali ei mõjuta.

Jalgratast pole vaja leiutada, sest eeskuju on naaberriikide näol täiesti olemas. Üks võimalus on vähendada mikroettevõtjatele kehtivaid makse, et neil tekiks võimalus anda riigikassasse oma aus panus. Tahaksin järjekordselt tuua eeskujuks Lätit, kes oskas juba viis aastat tagasi leida viisi mikroettevõtlust elavdada ja sellega seoses ka riigikassa laekumisi suurendada. Maksumäärade vähendamisega on võimalik maksulaekumisi suurendada, sest ausaid maksumaksjaid tekib juurde.

Tahaksin siinjuures kummutada ühe Eestis levinud müüdi, nagu oleks Lätis mikroettevõtete käibemaksumäär 9% – see ei ole käibemaks, vaid käibepõhine maks, mis sisaldab sotsiaalmaksu, üksikisiku tulumaksu ja äririski maksu iga palgatud töötaja pealt. 69,4% sellest 9 protsendist läheb kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksude tasumiseks. Käibemaks on mikroettevõtjatele ikka 21% (teatud teenustel või kaupadel 12% või 0%) ning käibemaksukohustuslaseks tuleb hakata, kui aastane käive ületab 50 000 eurot.

Mikroettevõtja soodussüsteemiga on õigus liituda siis, kui ettevõtte käive jääb alla 7000 euro ning 9% maks kehtib esimesed kolm aastat, kui käive ei ületa selle aja jooksul 100 000 eurot.  1. jaanuarist hakkab Läti mikroettevõtja maksma 13% käibepõhist maksu, kui aastane käive jääb 7000,01 ja 100 000 euro vahele. Kui käive ületab 100 000 eurot, kohaldatakse 20% maksu sellele osale, mis ületab nimetatud käibe.

Kummutaksin veel ka teise müüdi, mille kohaselt see 9% maks tekitavat olukorra, kus mikroettevõtja loob aina uusi ettevõtteid, et seda esimesteks tegevusaastateks kehtestatud soodustust saada. See pole nii, sest üks füüsiline isik saab seda soodustust kasutada vaid ühe korra. Et mikroettevõtja soodussüsteemiga liituda, peavad lisaks teatud käibe piiresse jäämisele olema täidetud ka järgmised tingimused:

* kõik ettevõtte osanikud on ainult füüsilised isikud;

* juhatuse liikmete töökoht on ainult samas mikroettevõttes;

* mikroettevõtja töötajate arv ei ületa viit inimest ühe kvartali kohta;

* mikroettevõtja netotöötasu ei ületa 720 eurot kuus;

* töötajatele ei kehti samal ajal riigis kehtestatud tulumaksuvaba miinimum ja nad peavad andma allkirja, et on nõus mikroettevõtja soodussüsteemiga liituma;

* kui sissetulek mikroettevõtja töötaja kohta ületab 720 eurot kuus, kohaldatakse tulumaksu määra 20% sellele osale, mis ületab nimetatud tulu;

* kui mikroettevõtte töötajate arv ületab viis inimest ühe kvartali kohta, lisandub 9%-le veel 2% iga lisatöötaja kohta.

Mikroettevõtjate soodussüsteemi kehtestas Läti 2010 majanduskriisi ajal, et motiveerida töö kaotanuid asutama oma ettevõttet. 2010. aastal oli selliseid ettevõtteid Lätis alla kolme tuhande, 2013. aastal juba üle 33 000. 2011. aastal laekus mikroettevõtetelt 9% maksu ligi 9 miljonit latti (12,8 miljonit eurot), 2013. aastal oli see juba üle 28 miljoni lati (39,8 miljonit eurot). Kuna Läti selle soodussüsteemiga jätkab, võib järeldada, et see on end ära tasunud. Veelgi enam – praegu kavandatakse Lätis eeltoodud maksumäärade vähendamist, millest võib järeldada, et meie naaberriigis on mõistetud, et targalt kavandatud maksude vähendamine toob kaasa maksuraha laekumise suurenemise. Sest maksumaksja valulävi pole ületatud.

Kui Lätis müüb mikroettevõtja oma kaupu 2000 euro eest kuus ja ettevõtte juhatuse liige maksab endale sellest 720 eurot netotöötasuna, siis maksab Läti ettevõtja riigile 180 eurot – kui Eesti ettevõtja suudab müüa oma teenust või toodet 2000 euro eest, siis makstes omale 720 eurot netotöötasu, maksab ta riigile 759 eurot (km 333, sotsmaks 284, üksikisiku tulumaks 142). Seega polegi imestada, et nii paljud Eestis oma käibe pigem kajastamata jätavad.

Maksumoraali mõjutamiseks on lisaks maksude alandamisele ka teisi võimalusi. Me teame ka Eestis, et neis sektorites, kus tellijad/ostjad on eraisikud, lokkab maksupettus enim. Et kaotada ostjate huvi mustalt maksmise vastu, on Rootsi kehtestanud nn RUT- ja ROT-toetuse ehk maksusoodustused eraisikutele teatud teenuste ostmisel. RUT (rengöring, underhåll och tvätt) ja ROT (reperation, ombyggnad och tillbyggnad) on lühendid, millest esimene tähendab „puhastus, hooldus, pesu“, mille alla käib näiteks koristus- ja lapsehoiuteenus. Reine on „renoveerimine, ümberehitus, juurdeehitus“. Igale eraisikule, kes tellib selliseid teenuseid, maksab riik aastas kinni kuni 50 000 Rootsi krooni ulatuses arveid.

Kui abielupaaril on kinnistu kaasomandis ja eramu ümberehitus läheb näiteks maksma 200 000 krooni, siis katab pool ehituse arvest riik, mõlema abikaasa kohta 50 000 krooni. Selleks pole vaja teha muud kui anda ehitajale oma isikukood, ja loomulikult pead olema ka riigis maksumaksja, et sinu makstud maksud saadava soodustuse kataksid. Ehitaja esitab eraisikutest tellijale arve vaid sajale tuhandele Rootsi kroonile ja ülejäänu saab riigilt. Maksumaksja ei pea isegi ootama aasta lõppu, et seda summat tuludeklaratsioonis tagasi taotleda. Selle meetmega lootis Rootsi riik tekitada rohkem ausaid maksumaksjaid ja see saavutati, tekitades olukord, kus eraisikul kadus huvi musta tööjõudu palgata.

Rootsi maksuamet korraldab igal teisel aastal uuringu vaheldumisi eraisikute ja ettevõtjatega. Viimane uuring, kus vastajad olid eraisikud, tehti aastal 2012 ja kui võrrelda seda varasema, 2006. aasta uuringuga, on näha, et toimunud on üks oluline muutus – kuue aasta jooksul on Rootsis suudetud tagada see, et ausaid maksumaksjaid on tunduvalt rohkem. Kui 2006. aasta uuring näitas, et 19% vastanutest oli valmis riiki petma, siis 2012. aasta uuringus oli see protsent vaid 6%, ning neid, kes väitsid, et nende jaoks on OK, et keegi teine riigis maksupettusega tegeleb, oli vaid 4%. RUT- ja ROT-toetust hakati andma pärast 2006. aasta uuringut, ja nagu näha, on see oma eesmärgi täitnud.

Kuna maksupettused ja nn OÜtamine on Eestis nii levinud, siis on ilmselge, et kõrgete tööjõumaksude näol on maksumaksja valulävi ammu ületatud. Kui on näha, et väga suur osa mikroettevõtjatest makse üldse ei maksa, siis tuleks mõelda, mida teha, et nad neid maksma hakkaksid. Kirjeldatud Läti ja Rootsi näited võiksid panna meid mõtlema, et range kontrollimise asemel on ka palju teisi võimalusi. Pigem panna need väikesed midagigi maksma, kui et nad aasta aasta järel üldse midagi ei maksa. Kui kehtestada süsteem, mis paneb väikese alustava ettevõtja natukenegi riigikassasse panustama, siis ka see hakkaks tasapisi muutma meie maksumoraali. Sest uskuge mind, neid inimesi, kes tahaksid olla ausad ettevõtjad, aga täna seda olla ei saa, polegi nii vähe.

Seega on vaja näha numbrite taga ka inimest ja tema käitumismustreid. Rootsi uuringute näitel näeme, et ühiskonnas välja kujunenud normidel on maksupettustele suur mõju, kuid normid muutuvad alles siis, kui riik on suutnud kehtestada norme soovitud suunas mõjutava maksusüsteemi. Viimane aeg oleks meie riigil hakata targaks peremeheks ja investeerida neisse meetmetesse, mis juba lähiaastatel maksude näol end ära tasuksid ning tagaksid samas, et Eesti inimestest tühjaks ei jookseks.