Me ei ole katsejänesed

Minister Jevgeni Ossinovski käis välja oma ultraradikaalsed sammud, mis mõjutavad Eesti suurtööstusi, kaubandust, reklaami, meediatööstust ja tegi seda ilma igasuguse diskussioonita, Eesti-kesksete uuringuteta, mõjuanalüüsita. See on ministeeriumi katseeksperiment ja meie kõik – loetletud ärisektorid – oleme katsejänesed. Vahest see katseeksituse meetodil kogutud andmestik ongi mõjuanalüüs. Me ei saa sellise lähenemisega leppida.

Koalitsioonileppes esineb sõna “mõju” pea paarkümmend korda. Veelgi enam – mõjuanalüüside vähesus oli teema, mida koalitsiooniläbirääkimiste ajal eriliselt läbivalgustati. Leppesse ja valitsuse tegevusplaani kirjutati ettevõtlusvaldkonna poliitikate kvaliteeti ja riigireformi silmas pidades, et iga uue normi vajalikkus peab olema põhjendatud ning senine rakenduspraktika peab olema analüüsitud. Niinimetud ultima ratio põhimõte, millele koalitsioonilepe viitab, ütleb meile, et seaduse jõuga uute piirangute seadmine eraisikute ja ettevõtete vabadustele peab olema viimane vahend, kui pole alternatiivi või need on ammendunud. Ministeerium on keelud ja käsud võtnud esimeseks vahendiks.

Minister ütleb, et senistel reklaami-, konkurentsi-, kaubanduspoliitikapiirangutel pole olnud soovitud mõju, seepärast tuleb proovida uutega. Tegelikult ütleb ta ju ka seda, et uued ei tööta – et küllap telejaamad on piisavalt loomingulised, et minna mööda reklaamipiirangute soovitud eesmärgist. Ka eelnõu seletuskiri ütleb, et planeeritud meetmete paketil pole majanduslikku mõju, sestap pole seda ilmselt vaja ka analüüsida. Mõju puudumise väide on küünilisuse tipptase olukorras, kus Eesti suurtööstusi mõjutavaid muudatusi soovitakse eeldatavasti just mingite eesmärkide saavutamiseks ellu viia.

Ministeerium avaldab seletuskirjas, et põhjus, miks ei ole midagi analüüsitud, kellegagi arutatud, dialoogi peetud, midagi uuritud, seisneb selles, et eelnõu on kiireloomuline. Ja eelnõu on kiireloomuline seetõttu, et valitsuse tegevusplaanis on sellele antud tähtaeg september 2015. Kuna tegevusplaanis on kiire tähtaeg, siis ei ole vaja eelnõu vajalikkust põhjendada. Eesti suurettevõtte juhi ja tööandjana võtab selline suhtumine lihtsalt jõuetuks.

Ministeeriumil on viimane lask siiski veel varuks. Kui tõusis ettevõtjate pahameel, et puuduvad elementaarsemadki Eesti-kesksed uuringud ja kriitiline arutelu, siis ilmnes, et kõik planeeritud meetmed on juba valitsuses heakskiidu saanud – eelmisel aastal vastuvõetud alkoholipoliitika rohelises raamatus. See aga ei vasta tõele. Nagu valitsus ise eelmisel aastal avalikult teatas, siis roheline raamat peegeldab valdkondlikku diskussiooni ja mitte otsuseid konkreetsete meetmete puhul ning et iga meede, mida tahetakse realiseerida, vajab eraldi analüüsi, nagu see on kohustuslik ka Eestis eelnõude väljatöötamiskavatsuste puhul.

Selle tagurpidi sündinud eelnõu kohta aga teen konkreetse ettepaneku. Enne kui asuda laastama Eesti ettevõtete konkurentsivõimet võrreldes meie ELi siseturu konkurentidega, istuksime õige ühe laua taha maha. Võtame ette valitsuse koalitsioonileppes olnud konkreetse eesmärgi – alkoholireklaamide atraktiivsuse vähendamiseks elustiilireklaami kaotamise – ja teeme selle ära. Näiteks lepime kokku, et võtame inimestest tegelaskujud reklaamidest välja. Ja ongi eesmärk saavutatud, sellega kaasneb reaalne muutus ja selle mõju on edaspidi mõõdetav.

Võimalusi on veelgi. Nagu minister Ossinovski ise ütles, siis alkoholitootjad on ise kätte võtnud ja muutnud oma äripraktikaid, millel on konkreetselt positiivne mõju rahvatervisele – näiteks pole aastaid enam müügis üle 7% kangusega õllemarke. Analoogseid ideid on meil teisigi, kui oleks vaid huvilisi, kes sooviks arutada.