Paigutame pagulased hotellidesse

Seoses põgenikekriisiga Vahemerel ning järsult tõusnud varjupaigataotlejate arvuga Euroopa Liidus on alanud diskussioonid selle üle, kui palju iga liikmesriik peaks probleemi lahendamisse panustama. Meie osaks on järgnevate aastate jooksul üle 500 inimese vastuvõtmine. See toob kaasa probleeme, millele on vaja leida lahendus. Üks neist on majutuse korraldamine.

Juba praegu on Vao varjupaigataotlejate keskus ülerahvastatud. Teisi sarnaseid keskusi aga Eestis pole. See tähendab, et on vaja leida täiesti uued elamispinnad siia tulevatele inimestele. Valitsuse üks välja pakutud meetmetest on leida vajalikud elamispinnad üüriturult.

Paraku ei saa seda lahendust heaks pidada, sest see tooks endaga hüppelise nõudluse kasvu üüriturul ja seega üüri hinna tõusmise talumatusse kõrgusesse väiksema rahakotiga inimestele. Nende hulka kuuluvad näiteks tudengid, kes linna kolides otsivad endale üüripinda ülikooli läheduses.

Juba praegu on tehnikaülikooli tudengitele pinna leidmine Mustamäel raske ja kallis. Kujutagem nüüd ette, milliseks muutub situatsioon siis, kui suur hulk üüripindu on turult lihtsalt ära võetud.

Samuti on juttu olnud munitsipaalpindade kasutamisest, kuid ka seda ideed ei saa heaks pidada, sest selliseid pindasid on niigi vähe ning tavalise inimese jaoks, kes sellist pinda vajab, on ootejärjekord aastatepikkune. Seega, kui ei taheta tekitada rahvas pahameelt, nii otsustajate kui ka siia tulevate inimeste vastu, oleks targem sellisest plaanist loobuda.

Mis variant siis lauale jääb? Vastus on tegelikult lihtne. Majutada siia tulevad varjupaigataotlejad odavamatesse majutusasutustesse üle Eesti.

Turismi kõrgperiood on üldiselt suvel, ülejäänud aja on majutusautused üsna tühjad. Neil oleks hea meel, kui pakutaks võimalust inimesi majutada. Vastasel juhul oleksid toad lihtsalt tühjad ja püsikuluna ettevõtja kaelas. Majutades siia tulevaid inimesi nii kaua kui vaja hooajavälisel perioodil, on võimalik saavutada pea täielik täitumus aasta ringi. See võimaldaks pakkuda odavamat teenust ja samal ajal inimestele püsivat tööd.

Mitmes Eesti piirkonnas on turism üks põhilisi sissetulekuallikaid, mistõttu kindel tööots sektoris oleks teretulnud. Muidugi tuleb silmas pidada seda, et väga väikestesse kohtadesse ja kaugetesse asulatesse inimesi paigutada ei saa, kuna oluline kriteerium on tugispetsialistide lähedus. 

Kui täituvus on piisavalt suur ja majutuspind pidevalt kasutusel, siis selle kasutamise hind ei tuleks sugugi kõrgem üüriturult leitavast elamispinnast. Ehk tuleks isegi odavam, sest üüriturul olevate paneelmajade kommunaalkulud ei ole just väikesed küttekulude tõttu, mis soojustamata majadel on talvel üsna suured. Seega ei kujuneks sellise meetme rakendamine võrreldes teistega kallimaks.

Positiivne aspekt oleks sellisel lahendusel igal juhul, sest üürituru ja munitsipaalpindade puutumata jäämisel ei teki inimestel emotsionaalset vastuseisu. Negatiivse suhtumise ja tõrksuse vältimine on aga ühed olulised faktorid siiatulevate inimeste tõhusal ühiskonda integreerimisel.

Lisaboonusena võiks majanduslikule kasule mõelda sellest aspektist, et kui varjupaigataotlejad tõepoolest majutusasutustesse paigutatakse, siis on ehk riik valmis loobuma majutusasutuste käibemaksumäära tõstmisest. Kes ikka tahab rohkem maksta, riik oleks ju see, kes sellise meetme eest maksab. Kui aga majutusasutuste käibemaksumäär jääb tõstmata, võidavad sellest kõik majutusasutused ja sealsed töötajad, sõltumata sellest, kas osaletakse majutamise programmis või mitte.

Varjupaigataotlejate paigutamisel majutusasutustesse võidavad kõik osapooled. Võidab riik, saades madalama hinna majutamise pealt ning saades parema kontrolli inimeste asupaiga üle ja suurema võimekuse neid kitsamalt teatud punktidesse koondada. Võidavad tavalised inimesed, saades odavama üürituru ilma riigi sekkumiseta ning kiirema liikumise munitsipaalpindade järjekorras. Ning loomulikult võidavad ka majutusega tegelevad ettevõtjad, kellel on lootust, et riik vaatab üle kavandatavad maksumuudatused valdkonnas.