Vahel vajamegi üldsõnalist seadust

Kas Eestis valitseb turumanipulatsiooni puhul regulatiivne vaakum? Kas Siim Susi II b-st peab igast tehingust aru saama?

Üldiselt kehtib karistusõiguses määratletuse põhimõte, mille kohaselt peab tegu, selleks et olla karistatav, olema seaduses isiku jaoks piisavalt määratletud ja seega ka ettenähtav – kui paned toime sellise teo, siis tead, et sellele järgneb karistus.

Võiks küsida, kas turukuritarvituste ja iseäranis turumanipulatsiooni puhul on see nõue täidetud? Vaadates seaduse sõnastust, võib see tõesti jääda ebamääraseks ja üldiseks. Eelkõige – mis on pakkumise, nõudluse või hinna puhul eksitusse viivad tehingud või hinda tavapäratul või kunstlikul tasemel hoidvad või sinna viivad tehingud? Võib jääda arusaamatuks, kes peab olema eksitatud või kelle arvates peab olema hind kunstlik, et oleks tegemist turumanipulatsiooniga? Kas iga investori eksitus (võimetus saada aru, mis turul toimub) päädib karistusega? Kas finantsinspektsiooni eksimus või arvamus, et tegemist on kunstliku hinnaga, on määrav turumanipulatsiooni kohaldamisel?

Kui nii, siis tekib põhjendatud küsimus, kas ja kuidas on mõistlikul isikul võimalik ette näha oma teo karistatavust. Kes annab aluse hakata valimatult (või valikuliselt) karistama? Või teistpidi – kui täidetud ei ole teo määratletuse põhimõte, siis kas tuleks selline regulatsioon jätta kohaldamata kui põhiseadusega vastuolus olev?

Nii see päris ei ole. Tulenevalt turumanipulatsiooni eripärast ei ole selle kohta võimalik anda kvantitatiivselt mõõdetavat definitsiooni, aga see ei tähenda, et manipulatsiooni olemasolu ei ole võimalik tõendada või ei pea tõendama.

Turumanipulatsiooni koosseisu tuvastamiseks peab menetleja tõendama, et mõistlik investor oleks tõenäoliselt eksinud. Selleks peab hindama tavapäraseid kauplemisvõtteid, turu (nii geograafilise turu, sektori kui ka instrumendi) eripärasid ning selle hindamisel peab võtma arvesse, et turul peab toimima innovatsioon ja konkurents. Oluline on silmas pidada, et eksitamine ei võrdu võimetusega aru saada. Eksitamine tähendab tahtlikult teise isiku väärarusaama kujundamist.

Kunstliku ja tavapäratu hinna tuvastamisel peab võtma arvesse mh ettevõtte majandusnäitajaid, avaldatud informatsiooni, varasid ja likviidsust nii konkreetse instrumendi kui ka turu kohta tervikuna. Kui nimetatud asjaolude valguses on väärtpaberi hind tavapäratu või kunstlik, siis võib tegemist olla turumanipulatsiooniga. Kunstlikku hinda tuvastada ja tõendada on üldse turukuritarvituste üks keerulisemaid ülesandeid. Kuidas tõendada, et hind on tavapäratu nii, et see jääks väljapoole mõistlikku kahtlust? Ka õiguskirjanduses ei ole sellele küsimusele ühest lahendust.

Seega ei valitse turumanipulatsiooni puhul Eestis sugugi regulatiivne vaakum. Seadus ja regulatsioon manipulatsiooni korral peavadki olema üldised, et olla asjakohased pidevalt ja dünaamiliselt muutuvas elu- ja turukeskkonnas. Nt maailma kõige dünaamilisemaks ja arenenumaks turuks peetavas USAs on turumanipulatsiooni regulatsioon veel üldsõnalisem kui Euroopa Liidus ja Eestis.

Kuigi turumanipulatsiooni esinemise hindamisel tuleb võtta arvesse, mis on normaalne praktika turul, ei tohi seda segamini ajada turu tunnustatud tavaga. Seaduse kohaselt ei ole tegemist karistatava manipulatsiooniga juhul, kui tehingud vastavad turu tunnustatud tavale ning selle kasutamiseks olid õigustatud põhjendused. Tekib küsimus, kas finantsinspektsioonil on kohustus kehtestada turu tunnustatud tava? Veelgi enam – kui sellist tava ei ole kehtestatud, siis kas manipulatsiooni eest ei saagi karistada (kuna n-ö regulatiivne kodutöö on tegemata)?

Turu tunnustatud tava kehtestamine on iga riigi järelevalveasutuse võimalus, aga mitte kohustus. Turu tunnustatud tava all mõistetakse käitumist, mis muidu oleks manipulatiivsete tunnustega, kuid konkreetsel turul peetakse seda mingil põhjusel lubatavaks. Turu tunnustatud tava kehtib vaid selle konkreetse turu piirides, mille suhtes see on kehtestatud ning see toimib kaitseargumendina – st turuosaline peab tõendama, et tema (muidu manipulatiivsete tunnustega) käitumine vastab tavale ja tal olid õigustatud põhjused sellise tehingu tegemiseks. Näiteks on siin mitmel Euroopa Liidu liikmesriigi turul tunnustatud tavana lubatud likviidsuslepingud, mis muidu võiksid olla käsitletavad käibe ja hinna puhul eksitavate tehingutena. Turu tunnustatud tava ei ole üldine n-ö turu näidispraktika, millest turuosalised saaksid juhinduda, millele vastav käitumine oleks lubatud ja mida finantsinspektsioon peaks juhisena kehtestama.

Turumanipulatsiooni regulatsioon peabki olema üldine, kuna teisiti ei saa. Turukuritarvituste regulatsiooni eesmärk ei ole kaitsta rumalaid ja saamatuid, vaid vältida pettust. Järelevalve teostamine selle üle peab olema tasakaalustatud ja teadvustatud tegevus, mis keelab ja karistab otsustavalt pettuse, aga mitte kavaluse.