Kütteseadus ei motiveeri investeerima

Paljudes Eesti väikelinnades ja külades toodetakse soojust fossiilsetest kütustest tehniliselt vananenud katlamajades, mis hoiab küttehinda kõrgena. Ebaefektiivse ja kalli tehnoloogia asendamine kaasaegse ja odavamaga oleks nii soojuse tarbija kui ka energiaettevõtte huvides, kuid komistuskiviks on kujunenud kehtiv kaugkütteseadus. Praegune regulatsioon ei võimalda energiaettevõttel saada tehtud investeeringult mõistlikku tootlust. Nii jäävadki vajalikud investeeringud tegemata ja soojuse hind maapiirkondades püsib kõrgena.

Riikliku regulatsiooni alla kuuluvad kaugküttepiirkonnad ja soojusvõrkudesse investeerimine on maapiirkondades juba pikemat aega suur mure. Arengule seavad selge piiri nii Eesti turu väiksus kui ka ülereguleeritus. Kui suurlinnadesse rajati tänu toetustele uued koostootmisjaamad ja katlamajad ning küttekulud on seetõttu mõistlikud, siis väiksemates küttepiirkondades on investeeringud väikese soojuse tarbimismahu tõttu siiani tegemata, sest seadusega lubatud tootlus ei motiveeri investeerima. Samas venib ka Euroopa Liidu poolt kaugkütte arendamiseks ette nähtud toetuste maksmine.

Regulatsioon, mis on justkui suunatud sellele, et tootja kasum ei oleks liiga suur ja soojuse hind seetõttu liiga kõrge, on tekitanud hoopis vastupidise olukorra – madala tootluse tõttu ei ole võimalik teha uusi investeeringuid, et küttehinda langetada.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saatis kooskõlastusele kaugkütteseaduse muutmise eelnõu, mis seab eesmärgiks elavdada soojuse hinda vähendavaid investeeringuid. Peame igati mõistlikuks ideed, et kui ettevõte teeb investeeringu, mille tulemusel väheneb soojuse hind ka tarbijale, on tootjal võimalik oma kulude katteks saada ka kõrgemat tootlust.

Oleme veendunud, et tootjale mõistliku tootluse võimaldamine toob uusi investeeringuid kohalikel ja taastuvatel kütustel baseeruvatesse tootmistesse ning ka kaugküttevõrkude kadude vähendamisse. Uued investeeringud aitavad langetada soojuse hinda eelkõige neis piirkondades, kus soojuse tootmine põhineb jätkuvalt kallistel fossiilkütustel.

Vajadus uue kaugkütteseaduse järele on suur ja kiire. Seoses kerge ja raske kütteõli aktsiisi järsu tõusuga kallineb soojuse hind tuhandetele soojuse tarbijatele juba sel küttehooajal. Praegu on kalliste vedelkütuste peamine alternatiiv kahtlemata biokütus, mille keskmine hind oli eelmisel aastal 14 eurot megavatt-tunni kohta. See on kordades soodsam kui näiteks põlevkiviõlil. Investeeringud põlevkiviõlilt biokütusele üle minemiseks on küll suured, eeldavad senise soojuse tootmise ümberehitamist, ka on puiduhakkel opereerimine keerukam, kuid kütusehindade erinevus tasub selle igal juhul ära ja toob ka madalamad küttekulud.

Vananenud ja ebaefektiivsete katlamajade asendamine on mõistlik nii koduomanike, kaugkütjate kui ka ettevõtete vaatest. Loodetavasti pareneb uue kaugkütteseadusega investeerimiskeskkond ja ettevõtjatel tekib lõpuks võimalus teha vajalikud investeeringud, saades neist mõistlikku tootlust. Tuleb lõpetada praegune praktika, mil tootlusi hoitakse seadusega küll väga madalal, kuid võetakse ettevõtetelt motivatsioon ja ka võimalused investeerida.