Powerpointi Eesti

Olete end mõnikord tabanud riigikassa või laiemalt avaliku sektori rahaeraldisi vaadates mõttelt, et erafirmas omanik sellist investeeringut läbi ei laseks? Nõus, riik pole ettevõte, ja iga kulu, olgu see siis näiteks sotsiaalhoolekandes, ei saagi tasuvuse põhimõttel hinnata. Kuid enamikku rahaeraldisi saab küll kaaluda skaalal tasuv-mittetasuv. 

Võtame näiteks Estonian Airi asemele uue riigifirma loomise. Kulu 40 miljonit eurot. Unustame korra firma uute juhtide ja võimupoliitikute hasartse innu selle õigustamisel ja mõtleme, kas, palju ja millal see investeering tagasi toob?

Mis on see unikaalne sihtpunkt, mis Eestile ülioluline ja kuhu erasektor lennata ei taha? Uue firma lennukava ja SASi, airBalticu ja Finnairi reaktsioone vaadates ehk Trondheim, Kiiev ja Brüssel. Mida te teete Trondheimis? Palju meil Ukrainasse ettevõtjaid jäänud ongi? Ametnike tarvis Brüsseli otseliini loomiseks oleks kordades odavam seda liini doteerida.

Ühe lennuliini doteerimine pidi maksumaksjale tähendama aastas umbes 2 miljonit eurot. Välisinvesteeringute seisukohast võiks lisaks olla ka doteeritud Londoni ja Berliini-Frankfurdi liin, et hommikul siia ja õhtul tagasi saaks. Minimaalselt kõik.

Tundub, et käib mingi masstinistamine. Meile väidetakse, et lennundus on ülikeeruline ala, mille reeglid lihtsurelikele kohale ei peagi jõudma. Seetõttu peavadki sellega seotud juhid väga suurt palka saama. Seetõttu peabki kümneid miljoneid aastas põletama. Ain Hanschmidt, ütle, et mul pole õigus, sa oled teemat investorina kaalunud.

Või võtame äsjalõppenud Milano Expo, mille juhtmõte „Toites maad ja andes planeedile eluks vajalikku energiat”. Investeering 4,8 miljonit eurot, millele ilmselt lisandus kaudselt veelgi. EASi kodulehel seisab, et tegemist  Eesti jaoks olümpiamängude kõrval teise maailmasündmusega, kus pidi osalema.

Päriselt? Kui palju ja millal see investeering ära tasub? Kellele peale sellest rahaeraldusest otse kasu saavate väljapanekuga seotud inimeste ja paviljonile midagi tarninud firmade veel tulu tõuseb? Palju meile turiste või välisinvesteeringuid Milano Expol osalemise tõttu tuleb? Teab keegi mõndagi näidet?

Sama olukord oli Arengufondiga, mida nüüd õnneks vist kinni tahetakse panna. Kõik justkui mõistlikud inimesed, kes sellega seotud, kuid kui vaadata raha kulu ja oodatavat tulusust, jookseb mõte kokku. Käärid on liiga suured ja tühimikku jääbki täitma mingi ilusasti vormistatud Powerpointi slaidiprogramm.

Külastasin hiljuti suhteliselt uut politsei- ja piirivalveameti reostustõrje laeva Kindral Kurvits. Laeva maksumus oli 33 miljonit eurot, millest 28 miljonit tuli Euroopa Liidult. Laev on ilus, meeskond noor ja tegus. Kõik ok, kuni küsida, et mida te siis teete. Kui unustada väike pisiasi, et enamikku liiki reostust selle laevaga efektiivselt tõrjuda ei saa. Puudu on ka maapealne mehitatud lisatoetus. Nii meeskond seilabki. Kas see, et suurem osa ehituskulu tuli EList, õigustab püsikulu pealevõtmist? Nüüd loen, et  siseministeerium kuulutab välja uue reostustõrjelaeva hanke. 13,5 miljonit eurot maksev laev ostetakse ELi abirahast. Kas PPA juhid on ikka kindlad? Palju laeva edasine käigushoidmine maksab?

Või võtame või ERRi, kes suutis poliitikutele Krimmi taustal ära tõestada, et läks selle ETV2ga nagu läks venekeelse publiku hõivamisel, nüüd on õige tee ETV+ loomine. Mis see 4 miljonit eurot aastas siis infosõjas ikka on. Peenraha. Kes julgeb kahelda, on infosõjas teisel pool ehk sisuliselt vaenlane.

Mina kahtlen. Tean paljusid ERRi inimesi ja kinnitan, et nad on oma ala professionaalid. Kuid praegu võideldi endale raha põhimõttel „Andke, me teeme midagi“. Ükspuha, kui hästi või tegelikult, pigem halvasti uus kanal Eesti venekeelsete inimeste elutuppa ka jõuab, seda raha enam tagasi pöörata ei saa. Pigem vastupidi.  Me näeme ilmselt järgnevatel aastatel selle eraldise suurenemist, sest alati on vähe. Aga alati peab. Kas peab?

Mis kasu maksumaksjale ERRi osa tegevusi ikkagi toob? Ma mõtlen eelkõige meelelahutuse poolt, näiteks Raadio2. Või ERRi veebiportaalis uudiste ja meelelahutuse edastamist – mida on seal sellist, mida Postimehes või Delfis pole? Mis on seal riigi, demokraatia, keele kestmise jaoks unikaalset, mis nõuab maksuraha kulutamist õpetajate, päästjate ja muu riigile olulise ülalpidamise kõrval?

See on nagu riigipalk kümnele kultuuritegelasele. Jah, summa näib väike. Kuid sealt enam tagasiteed pole ja nii ongi uus must-be iga-aastane rahavoog eelarvesse sisse kirjutatud. Pluss pidevad konfliktid ja ajakulu teemaga tegelemisel.

Iga ettevõtja teab – ära karda ühekordset suurt kulu, karda esmapilgul väiksena tunduvat püsikulu. Riigieelarvega võrreldes on eelnevad näited siiski suhteliselt väikesed read. Aga sealt kõik peale hakkabki. Väikesed kulud näitavad, kas me hoolime rahast.

Jälgige kulutamise eestkõnelejate põhjendusi kui Powerpointi presentatsiooni ja mõelgem, kas neis ikka on paueri kõrval ka alati pointi. Pointi just tervele kogukonnale, kes raha annab. Mitte ainult raha saajatele.