Lennuteenust võib sisse osta

Sisseostetud lennuteenus näeb välja nii, et Eesti riik maksab näiteks Lufthansale, Finnairile või Ryanairile selle eest, et nad lendaks teatud kuupäevadel ja kellaegadel Tallinna ja meile oluliste sihtkohtade vahel. Lennuteenuse eest tasumine toimuks kahe komponendina. Esimene osa oleks kindel fikseeritud summa iga lennu või liini eest, mis veenaks lennufirmasid lendama ka sellisesse ebapopulaarsesse sihtkohta kui Tallinn. Teine osa oleks liini kahjumi kinni maksmine, kui see peaks tekkima.

Näiteks, kui liinil Tallinn-Berliin peab olema lennukis 45 reisijat, et kulud nulli tuleks, aga lennukis on vaid 41 reisijat, siis riik maksaks nelja reisija koha kinni. Kui aga lennukis on juba 46 reisijat, siis ei tuleks midagi juurde maksta. See tähendab, et teine osa on muutuv kulukomponent. Iga liini tasuvuspiir määratakse lennufirmade ja Eesti riigi vahel sõlmitud lepingutega.

Teine kulupool, täiendava boonusena, sunniks rohkem mõttetööd suunama sellesse, kuidas rohkem lennukiga lendavaid turiste Eestisse saada. Samuti pandaks rohkem mõttetööd selle alla, et leida sobivaimad nädalapäevad ja kellaajad nii siia tulevatele kui siit minevatele inimestele.

Lennuteenuse mudel, kuigi pidev kulu, peaks tulema siiski oluliselt odavam maksumaksjale kui aastast aastasse maksta kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid kahjumeid.

Lisaks jäävad ära mitmed kulukohad ja riskiallikad, näiteks lennukite hooldus ja lendude vahelt ära jäämine, sest lennuteenuse puhul jääks see riskikomponent siia lendava lennufirma kanda.Maakeeli väljendatuna tähendab see seda, et kui mõni sisseostetud lennuteenuse lend peaks ära jääma, siis selle kahjum jääb täies mahus lennufirma enda kanda.

Rahvuslik lennufirma meeldib paljudele, kuid mõelda tuleb majanduslikult. Kui on teada, et kasumisse polegi võimalik tõusta või tõuseb väga harva, siis tuleb paratamatult liikuda sammude suunas, mis aitaks kahjusid minimeerida. Liikumine sisseostetud lennuteenuse juurde kahtlemata aitaks selles suunas liikuda.