Terrorirünnakute peapõhjus on poliitiline ebastabiilsus

Sellega ma pean silmas, et piiride kontroll võiks efektiivsemaks muutuda, ja osalema selles protsessis peavad kõik Euroopa riigid. Legaalsete sisserändekanalite avamine teeks olukorra kindlasti turvalisemaks nii nendele, kes piiri ületavad, kui ka meile, kes me neid vastu võtame.

Kindlasti ei tohiks see mõjutada 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni, kus on öeldud, et varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine rahvusvaheline kohustus. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti 1997. aastal. Kuid juba praegu tundub see ebareaalne, eriti kui võtta arvesse nii Poola kui eri Ameerika osariikide reaktsiooni ning keeldumist pagulasi edaspidi vastu võtta.

Kindel on seegi, et David Cameroni positsioon on tugevamaks muutunud, kuigi Ida-Euroopa ei paista päriselt mõistvat, et tolle retoorika sihtmärgiks saame ühel hetkel me isegi. Ka Eesti on solidaarsust väljendanud ja Prantsusmaa abipalvele reageerinud. Mida see tulevikus reaalselt tähendab, on lahtine. Riigikogu ees kõneldes tegi peaminister Taavi Rõivas juttu n-ö blanco veksli andmisest meie vägede kasutamiseks, kus neid vaja. Kui aga vaadata, mida see tähendas Iraagi ja Afganistani sõjakäikude puhul, siis on lõpptulemus etteaimatav.

Terrorirünnakud ei ole 20. ega 21. sajandil tekkinud nähtus. Terrorismi taustal on alati poliitiline ebastabiilsus. Kuigi terrorirünnakuid pole araablaste ega moslemite leiutis, on kurb tõde see, et 21. sajandi radikaalne islam on need rakendusse võtnud väga laialdaselt. Pärast Araabia rahvuslikku ärkamist Ottomani impeeriumi lõpust kuni teise maailmasõja lõpuni saavutasid paljud piirkonna riigid iseseisvuse. Lahkuvad koloniaalvõimud jätsid uutele riikidele päranduseks autokraatlikud režiimid. Lähis-Ida ebastabiilsust võimendas Iisraeli riigi teke ning hiljem ka islami revolutsioon Iraanis, millele järgnes kaheksa aasta pikkune sõda Iraagi ja Iraani vahel. Araabia rahvuslus hakkas hajuma kaheksakümnendatel, mil hakkas levima pan-islamism. Üksikutes riikides jäi püsima ka rahvuslus.

Pideva ebastabiilsuse tõttu Lähis-Idas toimusid ka juba 20. sajandil mõned terrorirünnakud, kuid 11. septembri sündmustega sai alguse terrorismivastase sõja ajastu. Selle võitluse käigus on olukord Lähis-Idas aina ebastabiilsemaks muutunud. Noored mehed, kes terrorismivastase sõja alguses olid varateismelised, on üles kasvades näinud palju verevalamist, ebastabiilsust ja vaesust. Riigid, mis pole suutnud end üles ehitada, ei ole võimelised neile pakkuma haridust, töökohti ega eneseteostust. Selle vilju näeme nüüd – mida pikemalt on olukord olnud ebastabiilne, seda intensiivsemalt leiavad aset terrorirünnakud. Ning seda mitte ainult Läänes – enamik terrorirünnakuid toimub tänapäeval Iraagis, Afganistanis, Süürias, Egiptuses, Jeemenis, Pärsia lahe riikides, Tuneesias, Pakistanis, Türgis jne.

Lootus paistis aastal 2011 toimunud Araabia kevadel, aga aasta lõpuks selgus, et kevad oli lühike ja toimub 21. sajandi suurim inimkatastroof. Assadi režiim oli algusest peale jõhker ja halastamatu, kuid viimase nelja aasta jooksul on asjad muutunud halvast halvemaks ja võitlusega on liitunud uued osapooled. Kui varem ei julgenud läänemaailm tõsiseid käike teha, siis nüüd on kriis meieni jõudnud ja Euroopa põhiväärtused suure küsimärgi all.

Terrorism on kuritegu, mille mõju avalikkusele on palju laiem kui ohvrite ja nende lähedate kannatused. Kuigi instinkt panna kedagi selle rünnaku eest n-ö maksma on tugev, siis ehk suudame läheneda olukorrale mõistusega, et omalt poolt ohvrite arvu mitte suurendada.