Eesti võlakirjad tulevad niikuinii

Riigivõla kontekstis tasub meenutada, milliste sündmuste või protsesside tulemusena tekib üldse riikidel vajadus võtta võlgu. Enamiku riikide võlg on tekkinud kas pidevast üle tulude kulutamisest, ühekordsetest suurtest kulutustest (näiteks vääramatu jõu tagajärgedega võitlemisest) või kohaliku pangandussüsteemi kõrval ühiskonna säästude investeeringuteks pööramise vajadusest.

Võttes arvesse seda, kui erinevad on teed, kuidas nimetatud kolme olukorrani jõutakse, näeme, et riigivõla teke eeldab demokraatlikus ühiskonnas sõltumata stardipositsioonist pigem küsimust „Millal?“, mitte „Kas üldse?“.

Eesti teed ilmestab tulevikus eelarvet survestav ühiskonna vananemine, kombineerituna Euroopa Liidu toetusraha vähenemisega. Samuti mängivad rolli võimalikud ühekordsed mastaapsed kulud (näiteks kliimamuutustest tingitud taristuinvesteeringud) ja pangandussüsteemis üha kasvav hoiuste maht väljastatud laenudega võrreldes.

Kas pole liigne enesekindlus oletada, et Eesti saab pikemas plaanis siin erand olla? Teisisõnu, ehk on õigem küsimusepüstitus selline: kas ja mida oleks meil sellest möödapääsmatust olukorrast võita? Kas riigina viiks meid rohkem edasi soov ja valmisolek teha see samm teadlikult ja ettevaatavalt, andes kõigile osapooltele võimaluse kohaneda muutuva olukorraga?

Võidust rääkimine pole pelgalt jutt. Kulude pool on tajutav: loomulikult intressikulud ja tegevuskulud. Siinkohal ei käsitle ma konkreetset võlakirjade väljastamisest saadavate vahendite kasutusviisi, selle kohta on riigil kindlasti täpsem teadmine. Intressikulu on seejuures täies ulatuses kulu ainult juhul, kui eeldame investeeringu nulltootlust ja põhiosa võlakirjadega seonduvatest tegevuskuludest on praeguseks juba tehtud – meil on ette näidata võime ajada finantsturgudele sobivat eelarvepoliitikat, stabiilne finantssektor ja isegi euroala kindlustusmehhanismid. Piltlikult öeldes on seis riigi võlakirjadega järgmine: oleme saanud juhiloa ja maksnud ka liikluskindlustuse eest, puudu on ainult auto.

Võlakirjade väljastamise soodne mõju on seevastu esmapilgul vähem tajutav, kuid kindlasti ei ole see vähem oluline. „Pehmematest“ mõjuteguritest alustades loob oma kodanikest riigivõlakirjade investorite ring uue huvigrupi finantsstabiilsuse hoidmiseks. Kui siia gruppi kuuluksid pensionifondide kaudu sisuliselt kõik palgasaajad, oleks poliitikutel tulevikus selge alus, millele viidates seista vastu võimalikule survele suurendada kulutusi. Oma säästude väärtus on igaühele ilmselt paremini tajutav kui riigi abstraktne krediidireiting.

Teiseks võiks riigivõlakirjad erinevalt riigi laenudest teenida ühiskonna kui terviku seisukohast osa oma intressikuludest ise tagasi. Nagu paljudes teistes finantsturu segmentides, nii on ka võlakirjades kohalikel investoritel eelis tihti pealiskaudsete ja ebastabiilsete rahvusvaheliste investorite ees: vahe hirmutavate pealkirjade ja reaalsete pankrottide vahel on sageli mõõdetav kohalike investorite võiduga. Eesti oludes oleksid ühed suuremad investorid pensionifondid, seega läheks tulu tulevaste pensionide maksmiseks. Paljude Eesti pensionikogujate vara on praegu fondides suurem tänu sarnasele efektile Leedu valitsuse ja Eesti Energia võlakirjades.

Kolmandaks sõltume ühiskonnana finantssuhtluses nii muu maailmaga kui ka omavahel ühe välisriigi paarist pangast. Kui riigivõlakirjad aitaksid siin esimesel juhul viise hajutada ning teisel juhul julgustada kohalikke investoreid ja ettevõtteid omavahel rohkem suhtlema, oleks see suurepärane. Seejuures ei oleks isegi pangad tingimata kaotajad, kuivõrd kohalikud võlakirjad puudutaksid eelkõige projekte, mida pangad reeglite või oma organisatsioonilise eripära tõttu rahastada ei suuda, selliselt loodava majanduskasvu positiivsest mõjust laenuportfellidele rääkimata. Sama efekt võiks olla muu maailmaga rohkem hajutatud finantseerimisvõimalustel.

Kohalike säästjate ehk võimalike investorite poolelt vaadates on aga takistus pigem harjumuse ja hea kogemuse puudumine – siin saaks kohalik valitsus olla oma positsiooniga pikema aja jooksul osa lahendusest. Paradoksaalsel kombel oleks see roll paremini täidetav kõrgemate intresside keskkonnas, kus investorite aktiivsus on suurem.