Seadus ei kiusa laenuandjat

Laenuandjate tegevusele reeglite kehtestamise eesmärk ei ole kiusata väikeettevõtjaid, vaid luua eeldused ausa, läbipaistva ja usaldusväärse tarbijakrediidituru toimimiseks, kus laenu pakkuvad ettevõtjad tegutsevad ühesuguste reeglite järgi ning kus tarbija õigused on kaitstud.

Mõneski arvamusavalduses on regulaatoritele ette heidetud põhjendamatu koormuse panemist laenuäris tegutsevatele ettevõtjatele, sest tänavu märtsist jõustunud krediidiandjate ja -vahendajate seadusega (KAVS) kehtestatakse kohustuslikud nõuded ettevõtjatele, kes annavad tarbijatele laenu. Muu hulgas kohustab uus seadus laenuandjaid alates 21. märtsist 2016 omama finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba.

Mis on seaduses sellist, mis on uudne ning mis võiks liigselt riivata tarbijakrediiti väljastavaid või vahendavaid ettevõtjaid? Esmalt meenutame KAVSi vastuvõtmise põhjendusi, peamisena asjaolu, et kümned tuhanded inimesed on sattunud tarbijakrediidi teenusega suurtesse makseraskustesse. Sellised suundumused tarbijakrediiditurul ei jätnud palju valikuid. Kuskil on maksevõime hindamisega seotud küsimustes tõsised puudujäägid ning järelevalve vajab seetõttu tõhustamist. See oli nullpunkt, millest edasi tuli otsustada meetmed laenuandjate üle tõhusama järelevalve loomiseks.

Nii praeguse kui ka varasema seadusandluse valguses on laenuandjatel kohustus laenu andmisel olla vastutustundlik, mis tähendab, et enne tarbijale laenu andmist peab üles näitama hoolsust ja veenduma tarbija võimes võetud kohustust tulevikus täita. Vastutustundliku laenamise nõude põhimõttes ei ole midagi muutunud, ettevõtjal oli selline kohustus varem ja on ka tulevikus. KAVS oma sätetes läheb küll maksevõime hindamisega seotud nõuetes oluliselt täpsemaks, kuid selles seaduses ei ole midagi uut ja üllatuslikku. Peamiseks põhimõtteliseks muudatuseks on tarbijakrediiditurul tegutsevate ettevõtjate allutamine finantsinspektsiooni järelevalve alla.    

Laenuturul tegutsevatele ettevõtjatele ühetaoliste reeglite loomine ei ole üksnes meie valik, vaid ka kohustus. Näiteks tulenevad uued reeglid nendele laenuandjatele, kes annavad laenu kinnisvara tagatisel, Euroopa Liidu õigusest. Laenuturu korrastamise üks peamisi ajendeid on asjaolu, et raha laenamine on muutunud igapäevaseks ja hõlpsalt kättesaadavaks teenuseks, mis on omakorda toonud kaasa laenu andvate ettevõtete ja pakutavate laenutoodete hulga ulatusliku kasvu ega piirdu ammugi vaid pankadega. Kasvutrendi Eestis näitab fakt, et praegu tegutseb kümneid ettevõtteid, kes annavad tarbijatele erinevas vormis krediiti. Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevate põhimõtete laiendamine ja kohaldamine ka teistele tarbijakrediidi ettevõtjatele on Euroopa riikides tavapärane, pigem tänane suundumus.

Tarbijakrediidi liike on palju, nt krediitkaart, hüpoteeklaen, liising, järelmaks, nn palgapäeva ehk kiirlaenud jne. KAVS kohtleb oma nõuetes igasugust tarbijakrediiti võrdselt, eelistamata ühte teisele. Inimeste maksevõimega seotud küsimused on tarbijakrediidi puhul ühetaolised, komplekssed ja üksteisest sõltuvad.

Ei ole head põhjendust, miks ühe tarbijakrediidi liigi puhul tuleks maksevõimet hinnata, teise puhul mitte. Inimese maksevõimega seotud probleemi alge võib olla nn kiirlaenu väljastamises, mis tingib raskused muude (sh krediidi) kohustuste täitmisel või ka vastupidi – panga kergekäeliselt antud muu laen, mis sunnib kohustuse täitmiseks võtma hiljem nn kiirlaenu. Ühetaoline kohtlemine aitab vältida soovimatuid anomaaliaid, mis võivad tekkida oludes, kus samalaadsetele teenustele kohaldatakse erinevaid nõudeid.  

Uue seadusega kehtestatud nõuete vajalikkuse ja mõõdukuse hindamine taandub lõpuks küsimusele, kas ühiskonnal on vaja tõhusamat avalikku laenuturu järelevalvet või mitte. Avalik järelevalve ei välista kõigi laenuvõtjate maksejõuetust või laenulepingu rikkumisi, vaid suurendab eelkõige tegevusloa ja muude nõuete rakendamisega professionaalsete laenuandjate omavastutust ja seeläbi vähendab eos riski, et laenu saavad inimesed, kes ei suuda seda tegelikult tagasi maksta.

Seega, uudne on KAVSis see, et tarbijakrediidiga seotud ettevõtjad allutatakse riikliku finantsjärelevalve ehk finantsinspektsiooni järelevalve alla. Turul tegutsemise eelduseks saab olema vastava tegevusloa olemasolu ja selle väljastamise tingimustele pidev ja jätkuv vastamine.

Ehkki vastutustundliku laenamise nõuded oma põhimõtetes ei muutu, on oluline selgitada uue seaduse kontekstis finantsjärelevalve eripära. Finantsinspektsioon, tegutsedes avalikes huvides, suunab vastutustundliku laenamise nõuete täitmisel järelevalve teraviku eelkõige ettevõtja organisatsiooni vastavuse kontrollile.

Finantsjärelevalve hõlmab endas muu hulgas turule sisenemise kontrolli, mis tähendab, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel hinnatakse krediidiandja ja -vahendaja organisatsiooni ülesehitust. Näiteks omanike ja juhtide sobivus (laitmatu reputatsioon, piisav kutseoskus jmt), töötajate oskused, organisatsiooni juhtide vastutusala selgus ja kohane ülesehitus (sisekontrollisüsteemid jmt), töötajatele suunatud sisereeglite sobivus ja piisavus jmt.

Tarbijakaitseametile jäävad endiselt need pädevused, mis annavad võimaluse lahendada konkreetsest lepingust tõusetuvaid küsimusi krediidiandja ja tarbija vahel.

Riigi poolt avalikes huvides ettevõtjatele kehtestatud reeglid on loodud selleks, et võimaldada tõhusat järelevalvet tarbijakrediiditeenuse üle.

Tarbija seisukohast on oluline, et kui varasemalt vastutas ettevõtja tarbija ees üksnes juhul, kui rikkus temaga sõlmitud laenulepingut, siis nüüd riskib ta nõuete mittetäitmisel finantsinspektsiooni tegevusloast ilma jäämisega, mis toob kaasa tegevusõiguse lõppemise vastaval tarbijakrediiditurul. See on senisest suuremaks tagatiseks ausa ja läbipaistva laenuturu saavutamisel.

Autor: Merilin Kuusler