Estonian Air vajab maksuameti pilku

Estonian Airi nõukogu esimees ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) asekantsler Ahti Kuningas teatas eile, et tal oli väga piinlik lugeda minu arvamust selle kohta, et Estonian Airist on varasid välja viidud, seades ühtlasi kahtluse alla minu kvalifikatsiooni vandeadvokaadina. 

Olen pankrotiõigusega tegelenud üle 15 aasta ning olles praegu ka Eesti Advokatuuri Maksejõuetusõiguse Komisjoni esimees, tuginen pikaajalisele erialasele kogemusele. Ma ei pea ilmselt oma kvalifikatsiooni seetõttu ka rohkem õigustama.

Minult küsiti arvamust Estonian Airi ümber toimuva kohta. Oma väljaütlemistes tuginen infole, mis on kättesaadav avalikest andmebaasidest ja mida on avaldanud Estonian Airi juhtkond, MKM ja avalikud infokanalid, sh meedia. 

Ajakirjanduses on korduvalt avaldatud infot Estonian Airi pankrotiavalduse esitamise teate kohta: „Estonian Airi vastu on nõudeid esitanud ühtekokku 222 võlausaldajat ligikaudu 113,5 miljoni väärtuses. Ettevõttel on varasid hinnanguliselt 11,4 miljoni väärtuses. Ettevõtte töötajaid ei ole võlausaldajate hulka arvestatud, sest neile pole koondamisteateid veel kätte antud.”

Samal ajal näitab Estonian Airi 2014. aasta majandusaasta aruanne, et Estonian Airil oli seisuga 31.12.2014 varasid ligi 65,2 miljonit ja kohustusi ligi 96,6 miljonit eurot. Kui eeldada, et kõik eelviidatud numbrid on õiged, siis saab järeldada, et Estonian Airi varade maht (mitte raha) on viimase 11 kuuga vähenenud 53,8 miljoni võrra ja kohustused suurenenud samal ajal 16,9 miljoni võrra. See järeldus on õige eeldusel, et lähtusime õigetest arvudest.

Kui senini avaldatud arvud ei ole olnud õiged, siis on mul lähtuvalt avalikust huvist palve: MKM ja Estonian Air, palun öelge avalikkusele õiged numbrid! Siis saame olukorda täpselt analüüsida ja kommenteerida ega pea vaidlema selle üle, millistest andmetest tuleb lähtuda.

Eesti maksejõuetusõiguse valdkonna probleemid mõjutavad Eesti majanduskeskkonda laiemalt. Kõige olulisem probleem on raugevad pankrotid ja situatsioonid, kus ettevõte läheb üle uude juriidilisse kehasse, jättes maha vaid vana ja tühja juriidilise kooriku. Seda probleemi on küll juba osaliselt teadvustatud ning koostöös justiitsministeeriumiga käib pidev töö, et leida sellele tõhus lahendus. Laiem eesmärk on muuta Eesti majanduskeskkond konkurentsivõimelisemaks, et nii kohalikud ettevõtjad kui ka välisinvestorid ei peaks enam kartma senini laialt levinud äriühingute nn tühjaks kantimise praktikat.

Kõike eelnevat arvestades on aga äärmiselt kummastav vaadata, kuidas on käitunud selles olukorras riik kui Estonian Airi enamusaktsionär.

Just riik ja riigiettevõtted on need, kes peaksid oma käitumisega olema eeskujuks kõigile teistele ettevõtjatele, kui me soovime, et Eesti riigi majandus ja ettevõtlus oleksid jätkusuutlikud ja konkurentsivõimelised.

Ma ei väida, et Estonian Air on varadest tühjaks kanditud, sest mul ei ole selleks piisavalt infot. Küll aga väidan, et esinevad väga tugevad tunnused, mille järgi tuleks Estonian Airi lõpetamise järel Nordic Aviation Groupi poolt samasisulise tegevusega kohe jätkamist käsitleda õiguslikult ettevõtte üleminekuna. Ettevõtte üleminek tähendab, et kui uuele omanikule lähevad üle ettevõtte tegutsemiseks olulist tähtsust omavad varad (sh õigused), siis lähevad nendega automaatselt kaasa ka kõik ettevõtte kohustused (sh võlad).

Selleks, et teha kindlaks ettevõtte üleminek, peaks senise praktika järgi olema esimene teenäitaja maksuamet, kellel on Estonian Airi vastu ligi 170 000 eurone maksunõue.

Maksuamet on juba aastaid viljelenud praktikat, kus ettevõtte ülemineku tunnuste korral esitatakse maksunõue edasi uuele ettevõttele. Seetõttu on õigustatud huvi, millal avaldab maksuamet info selle kohta, et alustatakse Estonian Airi 170 000 euro suuruse võla sissenõudmist Nordic Aviation Groupilt. Kui maksuamet sellist käiku ei tee, siis tahan ma teada, miks. Maksuamet peab kõiki ettevõtjaid kohtlema võrdselt, hoolimata sellest, kas tegemist on riigile kuuluvate või eraettevõtetega.

Samuti on kõigil Estonian Airi võlausaldajatel õigus nõuda kohtu kaudu ettevõtte ülemineku tuvastamist ja seeläbi esitada oma nõue pankrotistuva Estonian Airi asemel oluliselt paremas majanduslikus seisus oleva Nordic Aviation Groupi vastu. Selliste võlausaldajate hulka kuuluvad muuhulgas ka töötasust ilma jäänud töötajad ja ebaseaduslikku riigiabi tagasi nõudma kohustatud riik. Kui tuvastatakse ettevõtte üleminek ja võlausaldajate nõuete eest vastutab kokkuvõttes Nordic Aviation Group, siis näeme peatselt ka uue Eesti rahvusliku lennukompanii pankrotti.

Riik kui võlausaldaja peaks praegu aktiivselt tegelema sellega, et panna oma hiiglaslik nõue pankrotiprotsessis maksimaalselt maksma– seda ei ole me paraku aga näinud.

Pigem näeme, et riik vaatab pealt ja aitab kaasa, et Estonian Airi ainsad olulised varad (kolm kapitalirendiga liisitud Bombardier lennukit) saaksid ilma igasuguse enampakkumiseta üle viidud riigi äsja asutatud Transpordi Varahalduse OÜ-le. Huvitav, kas nimetatud lennukid jõuavad lõpuks välja Nordic Aviation Groupi?

Eesti maksejõuetusõiguse valdkonnas on suurim probleem just raugevad pankrotid ja ettevõtete ühest kehast teise kantimine. Tegemist on laialt levinud probleemiga, mille vastu tuleb konkurentsivõimelisema ärikeskkonna saavutamiseks Eestil tõsiselt võidelda. Kahjuks viitavad aga kõik tunnused Estonian Airi ümber toimuva kohta sellele, et ka riik ise ei käitu samas olukorras kuidagi paremini kui paljud ettevõtjad, kes oma viimast vara meeleheitikult päästavad. Isegi asjaolu, et Estonian Air on Eesti rahvuslik lennukompanii ja sellel on üllad eesmärgid, ei saa vabandada lubamatut käitumist.

Kui riik ootab kõikidelt Eestist tegutsevatelt ettevõtetelt ausat ja läbipaistvat ettevõtlust, siis tuleb riigil ja riigiettevõtetel vaadata peeglisse ja ise vastavalt käitudes näidata eeskuju.

Autor: Jüri Sirel