Tööjõu hind kasvab liiga kiiresti

Euroopa normide järgi ei tohi nominaalne tööjõu ühikukulu, teisisõnu tööjõu maksumus ühe lisandväärtuse ühiku kohta (rahvakeeli n-ö tükipalk) suureneda kolme aasta jooksul üle 9% ehk ligikaudu üle 3% aastas. Kuna 2014. aastal oli nominaalne tööjõu ühikukulu 13% suurem kui kolm aastat varem, on Euroopa Komisjon võtnud Eesti teravdatud tähelepanu alla. Püüan seletada, miks on paratamatu, et kui sissetulekud edasi suurenevad, ületab Eesti Euroopas kokku lepitud võrdlustaseme.

Tükipalga saab üldistatult jagada kaheks komponendiks. Esimene on palga ja kasumi suhe, mis näitab, kui suur osa loodud väärtusest makstakse palkadeks. See on pikemal perioodil üsna muutumatu. Teine on SKP deflaatori inflatsioon ehk tootmise üldine kallinemine. Põhiline osa tööjõu ühikulu kasvust ongi seotud SKP deflaatoriga, mis aga omakorda sõltub tootlikkuse kasvust.

Eesti hindade ja tootlikkuse tase on Euroopa keskmisest madalam, mistõttu peab Euroopa rikkamatele riikidele järele jõudmiseks olema Eestis nende näitajate kasv Euroopa keskmisest kiirem. Analüüsimaks seda, kui kiire võiks järgmise kümnendi jooksul olla Eesti inflatsioon, koostasin lihtsa mudeli. Selle simulatsioon näitab, et Eesti SKP deflaatori kasv ületab 3% veel aastaid. Teisisõnu on tõenäoline, et Eesti ei suuda järgmise viie aasta jooksul Euroopa Komisjoni seatud tööjõukulu kallinemise võrdlusväärtust püsivalt täita.

Siinkohal tasub juhtida tähelepanu ka sellele, et prognoos on lihtsa mudeli simulatsiooni tulemus, mis ei ühti Eesti Panga ametliku prognoosiga. Lähiaastate prognoosi koostamiseks kasutatakse Eesti Pangas makromudelit, mis võtab arvesse enam majandusnäitajate vahelisi seoseid ning väliseelduseid kui siin vaadeldud lihtne mudel.

Mudeli tarvis olen hinnanud jaotatud viitajaga võrrandit, kus Eesti inflatsioon sõltub inflatsioonist Euroopa Liidus, toormehindadest, efektiivsest vahetuskursist, suhtelisest hinnatasemest ning majandustsükli seisust. Võrrandi koefitsiendid on kitsendatud selliselt, et kui hinnataseme erinevus kaob, jääb Eesti inflatsioon Euroopa inflatsiooni keskmisele tasemele. Simulatsiooni koostamisel eeldasin, et SKP deflaatori kasv Euroopa Liidus jääb tulevikus veidi alla 2% aastas ja toormehindade panus Eesti ning Euroopa Liidu inflatsiooni erinevusse puudub.

Hinnakasvu sõltuvusse seadmine hinnatasemete erinevusest on siinkohal suuresti tehniline, aga sellele leidub ka majandusteoreetiline alus. Riikide sissetulekutaseme erinevused on korrelatsioonis hinnatasemega – seost hinnataseme ja sissetulekutaseme vahel nimetatakse Penni efektiks. Hinnatõusu ja tootlikkuse kasvu seob näiteks Balassa-Samuelsoni efekt, mille kohaselt toob tootlikkuse kasv eksportivas sektoris kaasa hinna- ja palgakasvu koduturule suunatud harudes.

Lihtsustatult saab seost tootlikkuse ja hinnakasvu vahel kujutada ette nii, et kaupu tootvad ettevõtted konkureerivad maailmaturul ja palku saavad nad tõsta siis, kui tõuseb nende valmistatud kaupade hind välisturul või kasvab toodang töötaja kohta. Teenuste sektori ettevõtted konkureerivad siseturul ja nende palgatase oleneb kaupade tootjate palgatasemest. Tegelikult on pilt muidugi märksa keerulisem, aga jäägem praegu lihtsustava üldistuse juurde. Kui kaupade tootjate tootlikkus kasvab, tõstavad nad palka. Sama teevad ka teenuste tootjad, kes aga tõstavad palka tänu hinnakomponendile, mitte tootlikkusele. Selle tulemusel tõuseb majanduse makrotasandil koos tootlikkuse kasvuga ka hinnatase.

Eesti hinnad on tõusnud koos reaalse sissetulekuga, seega ei ole põhjust öelda, et Eestis tootlikkuse ja hinnakasvu vaheline seos ei kehti. Juhul kui tööjõukulu kiire kallinemise põhjuseks on tootlikkuse kasv ehk reaalne konvergents, ei kujuta tööjõu kallinemine konkurentsivõimele otsest ohtu. Nominaalse tööjõu ühikukulu 13% tõus kolme aasta jooksul on aga kiire ning võib siiski osutada, et majanduses on probleeme. Seetõttu tuleb jälgida, et majanduses ei tekiks teisi tasakaalustamatuse ilminguid, mis võivad viia konkurentsivõime kaoni.