Töötamise pettekujutelm

Me küll räägime, et tulemus on tähtis, kuid tegelikult tahame näha pingutust. Kui tulemus tuleb liiga lihtsalt, oleme me ärritunud.

Käitumisökonomist Dan Ariely toob näite kellassepast, kelle tööd ja tulemust hinnati kõrgelt. Ent ajaga muutus ta üha professionaalsemaks, tegi oma tööd üha kiiremini ja tulemuslikumalt. Kuid inimestele see ei meeldinud – jootraha hakati vähem andma, hakati virisema hindade üle jne. Inimestele meeldis, kui kellassepp pingutas ja pusis nende nimel, ent kui töö sai kiiresti tehtud, siis polnud nagu asi seda väärt.

Kui tulemus tundub teistel tulevat liiga lihtsalt, siis hakkab meile tunduma, et teine inimene laseb liugu. Eriti muutub siis ülemuste suhtumine: „Istud jälle Facebookis?“, „Käisid päeva sees trennis?“, „Kas sa ikka pühendad meile oma lubatud 8 tundi?“, „Ei, ei, muidugi on tulemus tähtis ja tulemustega on sul asjad hästi. Aga (tavaliselt sõna “aga” tühistab kõik eelneva) ma ikka tahaks näha, kuidas sa panustad enam.“ Õudne.

Pühendunud töö ei kesta 8 tundi. Ometi teavad meist paljud intuitiivselt ja seda kinnitavad uuringud, et tähenduslikult ja pühendunult töötades piisab hea tulemuse jaoks vaid mõnest tunnist. Kirjanikud ei kirjuta 8 tundi jutti, näitlejad ei tee 10-tunniseid proove, sportlased ei treeni 10 tundi järjest. Millegipärast on meil aga tunne, et kõik ülejäänud inimesed on kuidagi olemuslikult teistsugused. Et meie võimekus teha pühendunult tööd peaks kestma vähemalt 8 tundi. Järjest. Iga päev. 5 päeva nädalas.

Kui tahad tulemuslikult töötada, siis proovi lahti saada töö illusioonist (esimene samm võiks olla mitte vastata küsimusele “Kuidas läheb?” – “Kiirelt”), lasta lahti alateadlikust vajadusest näha teisi inimesi ja ennast pidevalt pingutamas. Keskendu töö sisu ja tulemuse seosele. Mine päeva sees trenni või pikale jalutuskäigule. Kui muud moodi ei saa, kutsu ülemus kaasa.