Võlgu võtta võib ainult mõõdetava kasuga

Hiljuti lugesin Äripäevast fondijuhi arvamust, et Eesti laseb varem või hiljem (pigem varem) võlakirjad välja niikuinii. Arvamusavaldus keskendus sellele, et tegemist on millegi tavapärasega ning on pigem kummaline, et seda pole seni tehtud. Ma olen nõus – mida aeg edasi, seda tõenäolisemaks riigi olulisima „loodusressursi“ kasutuselevõtt muutub. Ka saan ma aru sellest, miks fondijuht kohalikest võlakirjadest puudust tunneb. Tegemist on pensioniraha paigutamise seisukohalt ideaalse instrumendiga. Ja nii või teisiti – fondijuhi jaoks peavadki kõige tähtsamad olema osakuomanikud.

Esiteks on Euroopa omadega majanduslikult täbaras olukorras paljuski sellepärast, et rahvastiku vananemisest tingitud puudujääki hakati kompenseerima võlakoorma kasvatamisega. Nüüd tekib küsimus – kas sellest rahvastiku vananemine peatus? Ei. Koos muude asjaoludega – näiteks eri tootlikkusega majanduste paigutamisega ühte valuutaruumi – sõidutati (tahtmatult) mitmed riigid euroalas praktiliselt maksesuutmatusse.

Rääkimata sellest, et „loodusressursi“ liiga julge tarvitamine nii tekitas kui süvendas majanduse strukturaalseid probleeme, mille lahendamise alustamisenigi pole täna veel jõutud. Tee välja olukorrast, kus rahvastik on vana ja võlakoormat kasvatada ei saa, on ilmselgelt raske ning ettekujutust sellest, kuidas seda teed oleks võimalik veidigi valutumalt läbida, ei näi olevat. Ägatakse kasvu puudumise all ning lastakse Euroopa Keskpangal läbi rahatrüki deflatsiooniga võidelda. Jah, just deflatsiooniga – ehk siis protsessiga, mis teoreetiliselt muudab võla tagasimaksmise reaalselt kallimaks ja seega ebamugavamaks.

Veidigi pikema riigivõla pealt tuleb seni siiski maksta ka intressi ning veidi kaugemale vaadates ei saa välistada, et vaatamata kõigele osutuvad need intressid tänasest ülimadalast tasemest kõrgemaks. See aga on võlakirjade vajalikkuse vastustele küsimuste otsimise puhul mainimist väärt asjaolu – kes iganes neid riigi võlakirju ostab, siis intressid (+põhiosa) maksab kinni maksumaksja. Seesama maksumaksja, kelle sarnaseid meil selle sama rahvastiku vananemise tõttu üha vähemaks jääb.

Seega on meil harukordne võimalus õppida teiste vigadest ning võtta „loodusressurss“ riigi võlakirjade näol kasutusele mõistlikult – ainult siis, kui eksisteerib selge arusaam, kuidas see raha mõõdetavalt tagasi tuleb, mõõdetavalt meie konkurentsivõimet parandab, mõõdetavalt tulevast maksutulu suurendab ja mõõdetavalt siinmail väärtuse loomist soodustab. Need on küsimused, millega tegelemine on paratamatu. Erinevalt jooksvate kulude katteks võlakirjade emiteerimisest.