Süüria valus mõju Eestile

Süürias toimuv on suuresti segane enamikule välisvaatlejatelegi, sest selles pingekoldes on kokku saanud nii palju toimijaid ja huvitatud osapooli, et võtab silme ees kirjuks. Lisaks veel ajalooline taak ja uue maailmakorra paikaloksumise valud.

Kunagine ajalooline keskus ja õitsev maa, mis on olnud võitluste tallermaaks korduvalt nii muinasajal, keskajal kui kaasajalgi, on täna varemeis. Süüria riik oma senituntud kujul, nagu teda traageldati suurriikide kokkuleppel kokku Ottomani impeeriumi jagamisel esimese ilmasõja järel ja prantslaste valitsemisel ning arendati teise ilmasõja järel paljuski Nõukogude Liidu kaasabil, on sisuliselt lakanud olemast. Nagu Iraagiski, on Süüriasse lisaks kodusõjale imbunud ka igivana usuvaen jõhkraimates vormides. Lisaks on seal vormunud uus terrorismi lipulaev – Daesh e ISIS, mis üles kütnud islamiradikaale eri maailmanurkades seninägematul viisil.

Meile siin Põhjalas on see tundunud kauge, nüüd aga peame tunnistama, et meieni veerenud Euroopa immigratsioonikriisilaine taga ja ka selle osaliseks kattevarjuks on just Süürias toimuv. Lisaks veel seal läbimängitavad geopoliitilised ja sõjalis-tehnilised võitlused, mis ei jäta avaldamata mõju ka meile kui läänemaisele piiririigile.

Süürias käivas sõjas, mida on raske vaid kodusõjaks pidada, on vastamisi vormiliselt kaks poolt. Üks on senine režiim, mis on suhteliselt ilmalik, eesotsas diktaatorist presidendi Bashar al-Assadiga, mille tuumiku moodustavad šiiitlikku päritolu alaviitide usuvähemus ja tänaseks kokku kuivanud osa sunniitlike klannide eliit, kellele on lisandunud eelkõige jubedast usuvägivallast hirmutatud teised usuvähemused, nagu kristlased, druusid, jeziidid, armeenlased jmt. Teiselt poolt nn opositsioon, kellest esimesel etapil mängisid juhtivat rolli Vaba Süüria Armee katuse alla koondunud rühmitused ja üksused, keda taheti pidada ilmalikemaks ja keda eelistab toetada lääs. Kuid üha enam omandasid kaalu hoopis eri radikaalsusastmega islamistlikud rühmitused. Alguses paistis, et al-Nusra Rinne, mida on avalikult seostatud al-Qaedaga, muutub selle opositsioonitiiva juhtivaks jõuks.

Kuid kõige võimsamaks tõusis hoopis ISISe ehk Daeshi nime all tuntud jõud, mille alglätete juures seisis al-Qaeda Iraagi haru ja selle omaaegne aktiivne juht al-Zarqawi, keda asusid nõustama ja toetama ka Iraagi kukutatud diktaatori Saddam Husseini režiimi kõrged ametiisikud, eriti tulemuslikult aga sõjaväelased, ning keda täiendasid ameeriklaste-aegse Iraagi vanglatest vabanenud sunniitidest äärmuslased.

Tuule tiibadesse sai organisatsioon aga alguses just Iraagis, tänu šiiitide kontrollitava ja lääne toetatatud al-Maliki valitsuse sunniitidele suunatud surve järsule kasvule, mis tekitas rahulolematuse viiendiku Iraagi elanikkonnast moodustavate ja seni juhtpositsioonil olnud araablastest sunniitide hulgas ja mille tõttu paljud sunniitide hõimud asusid toetama „omasid“. Pärast algse liidri hukkumist 2006 ja järgneva kahe liidri kõrvaldamist asus seda transformeerunud ja al-Qaedast eraldunud organisatsiooni juhtima mees, keda täna tuntakse al-Baghdadi nime all ja kes, olles selle tarvis oluliseks eelduseks oleva prohvet Muhhammedi Qurayshi hõimust pärit, on kuulutanud end kaliifiks. See tiitel pole juhuslik, islamimaailmas on tal kindel tähendus kui kõigi moslemite vaimsel juhil ja valitsejal.

Kuivõrd Daesh (eelistan seda nimetust selle väidetava teatud kõlalise sarnasuse tõttu araabia keeles sõnale daes ehk „midagi jalge alla trampiv“ või dahes ehk „segadust tekitav“) on suutnud ka tekitada valitsetava territooriumi, mis on märgatavalt suurem nt Inglismaast ja hõlmab märkimisväärset osa nii Iraagist kui Süüriast, siis on tegu protoriigiga, millisena tal on viiteline seos prohvet Muhammedi-aegse moslemeid ühendava tähendusega.

Kokku aga on opositsiooni poolel võitlemas ligi 200 rühmitust ja üksust, kellest 60-70 on enim võitlusvõimelised, enamik aga on vaid piirkondlikud rahvakaitseüksused või hõimuüksused. Moodustatud on vähemalt neli katusorganisatsiooni või allianssi, mille koosseisu kuuluvad mõned rühmitused isegi kattuvad. Eraldi neist seisavad kaks rahvusrühma oma võitlus- ja omakaitseüksustega.

Esiteks kurdid, kes on Põhja-Süürias kehtestanud autonoomia ja kaitsevad oma teisel pool Iraagi piiri asuvate, sisuliselt omariikluse tunnustega Kurdistani hõimuvendade abil oma asuala üpris tulemuslikult. Seda nii al-Assadi kui Daeshi vastu. Teiseks turkmeenid, kes sattusid äsja rambivalgusesse seoses Vene pommitaja allatulistamisega türklaste poolt. See 200 000line rahvakild on sisuliselt türklased, kes elavad piki Türgi-Süüria piiri mägedes ja kes juba päris alguses, toetudes oma suure naabri tegusale toele, relvastusid ja korraldasid ise oma elu ning kaitsevad siiani edukalt omavalitsuslikku territooriumi.

Türgi on ka juba mõnda aega tahtnud kehtestada sealkandis nn puhvertsooni, vältimaks sõjategevust oma piiride lähistel ja eelkõige just turkmeenide mail, mille aga venelaste sekkumine on nüüd kahtluse alla seadnud. al-Assad sinna ründama ei julgenud minna, nagu ka võidelda kurdide vastu, keda toetavad lääneliitlased. Nüüd aga suunati Vene lennukid seda kanti ründama, mis tõigi kaasa allatulistamise intsidendi.

Miks al-Assadil seda vaja oli? Üks võimalikke seletusi on see, et tema enda klanni pärusmaad asuvad sealt mõnekümne kilomeetri kaugusel ja loomulik on soov kodukandi julgeolekut kindlustada ja vastaste kontrollitavat territooriumi võimalikult kaugemale nügida. Türgi aga jällegi ei taha, et tema rahvuskaaslasi ja piirkondlikke huve nii avalikult rünnatakse.

Niisiis, selle kirju lapiteki kaks kõige suuremat tükki on ligi 60 protsenti kontrollitava territooriumiga Daesh ja alla 20 protsendi kontrollitava alaga al-Assadi režiim. Kuid seejuures pole tegu lauskontrolliga, vaid pigem koldelisega, mille sisse ja vahele jäävad ka arvukad teiste rühmituste kontrollitavad alad.

Süüria konfliktis on ka palju välismaiseid toimijaid, kellel igaühel on omad „hoolealused“. Assadi poolel on kogu aeg olnud Venemaa, kes enne pani rõhku peamiselt luureinfo ja sõjavarustuse tarnetele, kuid nüüd ka otseselt sõjaliselt üha enam sekkub ning kasvatab nii õhuväe ja lähikonnas Vahemere vetes seilava sõjamerelaevastiku aluste arvukust kui ka maapealset kontigenti, seda nii otseselt võitlus- ja teenindusüksuste kui ka al-Assadi üksuste arvukate sõjaliste nõustajate näol.

Venelased on loonud lisaks seni nende käsutuses olnud sõjamerelaevastiku tugibaasile Tartusis veel suure baasi Bassel al-Assadi (Bashari varahukkunud vanem vend) nimelise lennuvälja ümbruses Latakia lähedal ning nüüd ka teise baasi Shayratis, keskrindel Homsist 35 km kaugusel. Soolas on ka kolmas baas keskplatool Tyiasis, pisut üle 60 km kaugusel Palmyrast. Viimasesse tulevat osa Vene modernse S-400 õhutõrjekompleksi elemente ja kopterite ründebaas. Sellega kaetakse kogu Süüria territoorium (ja suur osa naaberriikide omast pealekauba) õhurünnakute tarvis.

Lisaks toetab al-Assadit šiiitlik Iraan, kes annab samuti nii varustust kui sõjalisi nõustajaid ja ka Islamivalvurite korpuse ja erivägede võitlejate näol elavjõudu, ning Iraani sõltlasest Liibanoni baseeringuga Hesbollah-rühmituse üksused, kes eelkõige lõunarindel piiri lähedal ja Damaskuse ümbruses võitlevad.

Opositsiooni igal suuremal rühmitusel on omad „sponsorid“, kelle hulka kuuluvad nii lääneriigid, Türgi, Iraagi Kurdistan, Saudi-Araabia, Pärsia lahe riigid, ka al-Qaeda. Mõningatel rühmitustel on isegi mitu „sponsorit“.

Huvitatud osapooli on veelgi rohkem. See teeb loomulikult poliitilise kompromisslahenduse leidmise väga keeruliseks. Esialgsetele Süüria rahukõnelustele Viini tulid kokku 17 riigi esindajad. Kaheldav on, kas Viinis välja pakutud 18kuuline Süüria sõja lõpetamise ja poliitilise lahenduse protsess suudetakse läbi viia, sest nii suur hulk toimijaid ja eri huve jätavad sellest võimatu missiooni mulje.

Näiteks Venemaa küll markeerib võitlust Daeshiga, kuid oma rünnakute põhiraskuse suunab hoopis teiste, eelkõige mõõdukamate opoositsioonirühmituste vastu. Põhjusi on mitu, kuid Süüria kontekstis on selle eesmärgiks vähendada läbirääkijate arvu eelkõige lääne toetatud opositsiooni arvel, et sinna jääks ainult režiim ja radikaalsed islamistid, mis automaatselt sunniks läänt Venemaaga ühele poole lauda ja teeks Venemaa sõna pärast Ukraina ründamisest tekkinud obstruktsiooni rahvusvaheliselt otsustavaks mitte ainult suures Lähis-Idas, vaid et see „kataks“ Ukraina-teema ja aitaks sellega seoses Venemaale kehtestatud valusalt mõjuvaid sanktsioone maha võtta ning boonusena aitaks säilitada ka sõjalis-strateegilist kohalolu Vahemeres kui ka Euroopa „pehmes kõhualuses“.

Peab siiski tunnistama, et viimane suhete teravdamine Türgiga töötab sellele vastu. Lääs omakorda hoidub maapealsetest massiivoperatsioonidest ja püüab sel otstarbel kasutada osa grupeeringuid ja kurdi relvajõude. Aga isegi kurdide puhul on tegelikult tegu erinevate rühmitustega, kus on esindatud nii prokommunistlikud kui erinevad rahvuslikud jõud. Ning Türgile see kurdide toetamine kohe üldse ei meeldi, kuigi Iraagi Kurdistaniga siiski tehakse nii väljaõppe- kui majanduskoostööd.

Meieni jõudis selle kauge sõja mõju eelkõige immigratsioonikriisi kaudu Euroopas. Verine ja üha enam ka usu- ja hävitussõja tunnustega kodusõda Süürias on tekitanud väga suure ja jätkuvalt kasvutrendis põgenikelaine, mis on üle ujutanud nii naaberriigid kui ka rullunud Euroopasse. Kuna alguses Rootsi ja hiljem Saksamaa on poliitiliselt deklareerinud Süüria sõjapõgenike piiranguteta vastuvõtu, siis on nendesse riikidesse suunduvate sõjapõgenike arv järsult kasvanud, kuid nende õlul on sinna veelgi suurema hulgaga suundunud põgenikud teistest pingekolletest, aga ka majandusmigrandid igast ilmakaarest. Asja tegi eriti hulluks rahvusvahelise kuritegevuse võrgustike sisenemine sellesse protsessi ärilisel poolel. Kuigi juba on ühte-teist siiski hakatud ette võtma, kahjuks enamikus üksikute riikide koordineerimatul tasemel või palju poleemikat tekitanud kvoodimehhanismiga. Vähe on veel saavutatud ärilisel rindel kuritegelikke võrgustikke rünnates.

Samas, viimane kokkulepe Türgiga, Kreeka jõuline survestamine ning nii mere- kui muu välispiiri alased ühisinitsiatiivid annavad siiski lootust, et mingi koordineeritud programmiline tegevus siiski suudetakse käivitada ja vältida Euroopa-siseste pingete edasist kasvu. Pikemas perspektiivis oleks sellise pingekasvu tulemuseks meile väikeriigina nii olulise solidaarsuseprintsiibi lagunemine Euroopas, mis on aga juba teistpidi julgeolekuohuks, sest jätab meid geopoliitiliste tõmbetuulte meelevalda. Mis, nagu me oma ajaloost vast oleme õppinud, head ei tähenda.

Teine Süüria sõja avaldumisvorm on meieni jõudnud hiljutiste veriste terroristlike rünnakute kaudu Pariisis ja Californias, kus on ilmnenud jõletusi toime pannud terroristide seosed Daeshiga ja Süürias möllava sõjaga. Rääkimata mõjudest, mis seostuvad mitmetes teistes riikides ja kontinentidel toimuvaga. Näiteks või Aafrikas Malis, Nigeerias, Kamerunis, Tunises, aga ka Egiptuses Siinail, Türgis, Iraagis, Bangladeshis, Londonis ja mujal, kus terroristid on kas Süürias sõdinud või kuuluvad Daeshile kui kalifaadile truudust vandunud islamiradikaalide rühmitustesse. Karta on, et see teema ei kao niipea meie murede hulgast. Sellest annavad tunnistust ka eri poliitilistel ja julgeoleku kaitse tasanditel üha korratud avalikud hoiatused.

Kolmas, just meie kui piiririigi murekoht on seotud aga vahetult meie naabruses toimuvaga. Idanaaber on Ukrainas juba tõestanud oma uut, meie jaoks selget ohtu kujutava välispoliitilise ja sõjalise doktriini realiseerimissoovi. Lähis-Idas möllava tulekahju kustutamisel võtmerolli mängimine võib anda talle veelgi hoogu juurde ka mujal oma geopoliitiliste ambitsioonide teostamise katsetamisel. Sõjalis-tehnilise ja -strateegilise kogemuse lisandumine reaalsest sõjategevusest Süürias on seejuures omakorda veel toeks.

Seepärast on äsjasel suhete teravnemisel NATO riigi Türgiga tähendus ka meile. Mitte niipalju majandussuhetega seoses, vaid just konflikti tehnoloogilises aspektis. See on mõtestatav kui proovipall, testimaks geopoliitiliste mängijate ambitsioone, reaktsioone ja võimalikke rakendatavaid konflikti tehnilisi lahendusi. Seepärast jälgigem tähelepanelikult Türgi-Vene suhete lakmustesti. Sest Süürias peetakse tegelikult katselahinguid uue maailmakorralduse paikasaamise nimel. See puudutab lõpuks meid kõiki nagunii ühel või teisel viisil.

Lõpuks, igasugune rahvusvahelise olukorra teravnemine ja eriti veel meie idanaabri osaluse laienemine selles tähendab igal juhul meile kui piiririigile majanduslikult negatiivset mõju nii rahvusvahelise kaubanduse vähenemise, finantsorganisatsioonide suhtumise veelgi ettevaatlikumaks muutumise kui ka eelkõige välis- aga ka siseinvesteeringute kasvu pidurdumise ning tarbijaturu ebakindluse kasvu näol. Hoidkem pöialt, et nii ei läheks!