Millisest Eestist unistab naine?

Mul on unistus, et ma avan ühel päeval mõne Eesti päevalehe ja mulle vaatab vastu lugu naistippjuhist, kellega on tehtud intervjuu – mitte sellepärast, et ta on haruldus, vaid et ta teeb oma tööd hästi. Intervjuu keskendub ta tööalastele saavutustele ja tulevikuvisioonile, ei artiklis ega kommentaariumis ei kritiseerita ta välimust, perekonnaseisu, ei arutleta, kas ta on oma mehele korralik naine, ei uurita, kes ta laste eest hoolitseb, ning ta juhiomadusi ei kirjeldata ebanaiselikena.

Ta ei ole ka ainus naine, kellest ajalehes räägitakse – neid on näiteks lausa viis. Sellele järgnevas krimirubriigis pole ühtki lugu vägistamisjuhtumist, kus kommenteeritakse ainult naise seeliku pikkust ja alimendifondi loomist pole taaskord edasi lükatud uude kümnendisse, ning MMSi lastele andmises ei süüdistata naiskonda tervikuna. Unistuse tipp on, et loo kõrval ei müü ükski poolalasti naine grillkana või muruniidukit.

Tihti tsiteeritakse Bill Gatesi üht esinemist Saudi Araabias, kus ta sooliselt eraldatud publikule rääkides vastas riigi majandusarengut puudutavale küsimusele, et kui riigis ei hakata kasutama poolt olemasolevatest talentidest, siis pole tippude juurde ka asja. Maailmaperspektiivis on eesti naiste olukord hea, ent kui võrdõiguslikkuse kohta on argument, et „kuskil on veel halvem“, siis kas meie naiste olukord võrreldes meestega on siiski piisavalt hea aasta 2015 kohta? Milline võiks olla see hea Eesti, kust noored – eriti noored naised – ei lahkuks igal aastal? Ja äkki kasvataks lausa majandust?

Unistan, et poliitikas on mehed ja naised esindatud enam-vähem võrdselt. Arvamuste paljusus toob kaasa parema arutelu, kuid Eestis on poliitiline mõttevahetus väga kaldu. Kui soolise võrdõiguslikkuse probleemide läbiarutamiseks loodava komisjoni kohta arvavad riigikogulased, et komisjoni teemad on „ümar ja lõputu teema nagu jänese laul“ ning et komisjoni eesmärk ei peaks olema „meestevastase viha õhutamine“, siis pole ime, miks näiteks Rootsi valitsuse juhtimisel elamine on ligimeelitavam. Olgu nimekirjad triibulised või olgu kvoodid, me ei saa oodata, et probleem lahendab ennast ise.

Unistan, et võimekaid naisi edutatakse samas tempos kui võimekaid mehi ning see peegeldub läbivalt nii era- kui ka riigifirmade juhtkondades ja nõukogudes. Keeldun uskumast, et Eestis pole ühtegi pädevat naist, kes võiks näiteks kuuluda Eesti Energia või Eleringi nõukogusse. Swedbanki nõukogus on praegu lausa neli naist – 66%. Ehk tuleks neilt küsida nõu, kust nad need võimekad naised leidsid, kui teised ei leia? Kvootidega kaasneks probleeme, aga kui heaga pole me naiste esindatust suurendanud, siis äkki oleks tõesti aeg jõumeetmeteks. Palgalõhe arvutamise statistilise valiidsuse üle võib arutleda, kuid millegipärast ei ole teistes riikides samasuguse metoodika puhul sellist palgavahet. Kui argument on, et „naised lihtsalt teevad teisi töid“, siis äkki hakkaks nende „teiste tööde“ eest maksma normaalselt palka.

Unistan, et naised võivad teha nii karjääri kui ka saada lapsi, need ei välista üksteist. Tänapäeva pikkade karjäärikõverate puhul, mis küündivad 50 aastani, tahaks eeldada, et näiteks 1,5 aastat kodus oldud lapsekasvatamise aeg pole surmalöök unistustele edukast tippjuhikohast. Tegelikkus on teistsugune ning mida rohkem soovib naine teha karjääri, seda keerulisemaks läheb pere loomine ja vastupidi. Paindumatu tööaeg, mured lapsehooldusega ning vaikimisi eeldus, et mehe karjäär on olulisem, viib sageli karjääriredelil külgepidi liikuma ka väga võimekad naised. Siinkohal aitaks palkade avalikustamine, paindlikum juhtimine ja osaajaga töö võimalus.

Unistan, et müük, reklaam ja turundus kolib uude aastatuhandesse. Praegu on mänguasjapoodides soostereotüüpselt ülekaalus roosad mänguasjad ning riietele jõuavad ühel sugupoolel kirjad „tšempion“ ja teisel „mahlakas“. Ka kooliõpikud on sageli läbivalt stereotüüpe täis. Reklaami ja sihtturundust vaadates on aga keeruline otsustada, kust isegi alustada. Praktiliselt iga toodet saab müüa alasti või meelas pesus naisekehaga, alustades tapeedist ja mootorratta varuosadest ning lõpetades alkomeetri ja koristusteenusega. Teadlikud kliendid väldivad seksistlikke kaubamärke nagu tuld ja piinlik on vaadata ka niisama, kuidas loov mõte ei jõua sageli säärejooksust kaugemale.

Unistan, et naisi puudutavates teemades saavad naised ka tegelikult kõlapinda ja võtavad meedias sõna. Viimase aja ühe terava arvamustormi tekitas Triin Toomesaar, kes viitas, et Eesti arvamusküljed on valge keskealise mehe nägu. Arvamustoimetajad väitsid, et ei suudeta leida naisi, kes midagi ütleks, hoolimata sellest, et vähegi alternatiivsemas foorumis (näiteks blogid, Arvamusfestivali lavad jt) on naismõtlejaid ja -arvajaid küll. Tavalehte pole neil aga soovi tulla arvamust avaldama, sest keegi ei halda solvavaid kommentaare. Seetõttu luuaksegi kinniseid kommuune, kus on ohutum olla ja arvata. Või ollakse ja arvatakse lõpuks teises riigis.