Loobume ebamõistlikust maksust

Arutelu Eestis finantstehingute maksu (FTT) kehtestamise üle sai alguse selle maksu kehtestamise ettepanekust kogu Euroopa Liidus. Nüüd jõudis selleteemaline koostöö aga lahendusteni, millega polnud Eestil otstarbekas jätkata.

Finantstehingute maksustamise praktika on Euroopas riigiti erinev. Ühendkuningriik on juba pikemat aega finantstehinguid maksustanud, sh on Ühendkuningriigis emiteeritud aktsiatega tehtavaid tehingud maksustatud üleilmselt. Samuti maksustab Belgia juba 100 aastat finantstehinguid. Lisaks on FTTd rakendanud Itaalia, Prantsusmaa ja Kreeka.

Euroopa Komisjon avaldas 2011. aastal ettepaneku finantstehingute maksu kehtestamiseks kogu ELis. Ettepanekus leiti, et finantssektor on alamaksustatud suurema kasumiteenimise võime ja finantsteenuste maksuvabastuse tõttu. Samuti arvati, et see aitab kaasa tulevaste finantskriiside vältimisele.

Kuna finantskriisi ületamiseks läks raskustesse sattunud finantsasutuste aitamiseks mitmel pool tarvis ka maksumaksja abi, oli FTT ettepanekul kindlasti ka moraalne mõõde. Komisjoni algne kava nägi muu hulgas ette, et osa maksust läheks otse ELi eelarvesse. FTT puhul tuleb arvestada ka seda, et 85 protsenti tehingutest teevad finantsinstitutsioonid omavahel.

Komisjoni ettepaneku kohaselt tulnuks maksustada aktsiatega ja võlakirjadega tehtavaid tehinguid minimaalselt 0,1protsendise maksumääraga ning tuletislepingute puhul oleks maksumäär 0,01 protsenti alusvara väärtusest. Maksu oleksid tasunud ostja ja müüja, kuid mitte füüsilised isikud ega ettevõtted.

2012. aasta suvel sai selgeks, et FTT kehtestamine terves ELis ei saavuta nõutavat kõigi liikmesriikide toetust. Seetõttu jätkati finantstehingute maksu tõhustatud koostööga 11 riigi osalusel: Austria, Belgia, Eesti, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Portugal, Slovakkia ja Sloveenia. Tõhustatud koostöö eesmärk on töötada välja direktiivi tekst.

2014. aasta mais otsustasid koostöös osalevad riigid esimeses etapis maksustada vaid aktsiad ja mõned tuletisinstrumendid ning jätta riigi- ja erasektori võlakirjad maksubaasist välja. Sellega sooviti vältida FTT mõju riigivõla teenindamisele, kuid selle otsusega vähenes maksubaas hinnanguliselt 65 protsendi võrra. 

Rahandusministrite äsjasel istungil taheti muu hulgas kokku leppida, et maksustatakse ainult FTT rakendavates riikides emiteeritud aktsiad. See tähendanuks Eesti puhul aga koguni 75 protsenti aktsiatehingute väljajäämist maksubaasist. Komisjoni algselt välja pakutud maksubaasi korral oleks riik saanud aastas 17–37 miljonit eurot maksutulu. Maksubaasi kitsendavate muudatuste järel oleks tulu piirdunud vaid 5–14 miljoni euroga aastas (sõltuvalt tehingumahtudest aastate lõikes).

Eesti kui väikese finantssektoriga riigi jaoks tähendanuks see äärmiselt ulatuslikku kõrvalekaldumist laia maksubaasi põhimõttest, mis võimaldanuks kohaldada madalaid maksumäärasid. Lai maksubaas ja madalad maksumäärad on tarvilikud selleks, et vältida ümberpaiknemist ehk seda, et maksustatavaid tehinguid hakatakse rohkem tegema riikides, kus ei ole finantstehingute maksu.

Eesti valitsus arutas kujunenud olukorda ning kujundas oma positsiooni eeskätt Eesti majanduskeskkonna konkurentsivõimet silmas pidades. Arvestades, et oleksime oma regioonis olnud ainus finantssektorit FTTga maksustav riik ning et kitsalt määratletud maksubaas, tehingute ümberpaiknemisega seotud riskid ja ka maksu administreerimise kulude taustal tagasihoidlik maksutulu erinesid oluliselt algsest ettepanekust, ei olnud Eesti riigil mõistlik praegusel kujul finantstehingute maksuga edasi minna.