Mis neil noortel küll viga on?

Millest me üldse räägime, kui ma kõneleme ettevõtlikkusest? Tooksin välja neli peamist mõttemustrit, mis ettevõtlikku inimest iseloomustavad.

Esiteks: ma otsin võimalusi, mitte ei kaeba probleemi üle.

Teiseks: mina vastutan oma töö, oma sissetuleku eest. Mitte keegi teine.

Kolmandaks: ma püüan aru saada, kuidas mina saan teistele rohkem väärtust luua. Ma enne annan ja alles siis küsin vastu.

Ja neljandaks: ma loon väärtust ja müün seda, mitte ei palu, et keegi mind tööle võtaks.

Selle nimel, et noored oleksid ettevõtlikud, tehakse Eesti riigis palju pingutusi.

Meil on õppekavadesse integreeritud ettevõtlusõpe. Igal aastal sünnib sadu õpilasfirmasid, millest kasvab välja ka päris ettevõtteid, seejuures edukaid. Ülejäänud aitavad aga noortel saada esimese kogemuse oma äriidee arendamisest. Toimetavad mitmed noorte ettevõtlikkuse programmid. Projektide „Tagasi kooli“ ja „Ettevõtlikkus kooli“ kaudu käivad ettevõtjad ja juhid rääkimas oma kogemusi ja lugusid. Need on vaid mõned näited.

Sellel on ilmselgelt ka tulemusi. Tänavu sügisel SEB Panga tehtud uuringu järgi unistavad enam kui pooled Eesti 18-25aastased noored oma ettevõtte loomisest. Meil sünnib uusi ettevõtteid rohkem kui suurema rahvaarvuga Lätis ja Leedus. Järelikult teeme midagi õigesti. Ja seda on hea teada.

Kõigile on arusaadav tõde, et elu saab paremaks minna, üldine heaolu saab kasvada vaid ettevõtluse kaudu, erasektoris loodavate töökohtade toel. Palju vähem teadvustatakse seda, et ettevõtlikkuse ja ettevõtja vahele ei peaks ühest võrdusmärki tõmbama.

Ettevõtlikkus on eluviis, ellusuhtumine. Ja ettevõtlikke inimesi vajatakse igas organisatsioonis ja igas kogukonnas. Ettevõtlikkus on vajalik omadus ka palgatöötajal, koduperenaisel ja pensionäril. See pole midagi, mis tuleneb ametikohast või rollist ühiskonnas, vaid sügavalt sisse juurdunud, tavaliselt lapsepõlvest või noorukieast kaasa saadud väärtus, mis saadab inimest kogu elu. Ja see on üks edu ning konkurentsivõime aluseks olevaid omadusi.

Nüüd jõuamegi tegeliku küsimuse juurde. Kas tööandja tegelikult ka ootab oma kollektiivi selliseid töötajaid, nagu oma sõnavõtu alguses kirjeldasin?

Vastus on: nii ja naa. Ootavad küll, kuid tegelikkuses ei osata ettevõtlikke ja initsiatiivikaid palgatöötajaid tihti piisavalt rakendada ja hinnata. Väga lihtsal põhjusel – ettevõtlikku inimest on keerulisem juhtida.

On päris palju tööandjaid, kes eelistavad pigem oma tööd korralikult tegevat, kuid vähese algatusvõimega töötajat, kuna temaga on lihtne: ta ei lähe ilmselt ära, teeb oma töö õigel ajal valmis. Kuid ka loodavat väärtust on tavaliselt vähem.

Mõnes mõttes võib paralleeli tõmmata klassiruumiga – tubli õpilane, kes istub vaikselt pingis, teeb kõik ülesanded õigesti ära ja ei küsi õpetajalt keerulisi küsimusi – oleks ju õpetajal lihtne, kui klass koosneks ainult sellistest õpilastest.

Nii et õppida pole vaja mitte ainult noortel, vaid ka tööandjatel.

Aga noored? Noored on sellised, nagu nad alati on olnud. Pole neil viga midagi. Nad on ambitsioonikad, uudishimulikud. Näljased kõige paremas mõttes. Ükski noor ei taha ju olla ettevõtmatu. Nad lihtsalt teevad valikuid, mida mõjutavad nii meedia, valitsus, haridus, kool, sõbrad kui ka kodu.

Tunnetan selgelt, et meie ühiskond on muutunud oluliselt ettevaatlikumaks ja julgeb võtta oluliselt vähem riske kui 20 aastat tagasi. Samal ajal ei ole kunagi olnud nii kerge oma ettevõtet alustada – investoreid ja eri toetusmeetmeid on palju, maailm on valla.

Ent noorte päris oma äri alustamine kipub takerduma praktiliste kaalutluste taha – unistuste elus ei kujutleta end tööandja rolli, vaid soovitakse kodulaenu, autoliisingut ja kindlat sissetulekut pensionipõlveni. Sellisest elust on unistanud nende noorte vanemad, kes on seda omakorda aastakümneid vaadelnud Soome televisioonist.

Kuid see on eelmise sajandi unistus, mida täna pakub eeskätt tööd riigisektoris, mis ei ole meil kahjuks täna see keskkond, mis noores inimeses ettevõtlikku ellusuhtumist ergutaks.

Õnneks aitab ettevõtlikkusele kaasa üldrahvalik start-up'ide vaimustus. Edulood, nagu Skype ja Transferwise, sümboliseerivad võimalust saada ajalehepoisist miljonäriks ning panevad ilmselt tuhandeid noori unetutel öödel äriideid vaagima.

Me räägime noortele palju sellest, miks ja kuidas luua oma ettevõte, kuid palju vähem tegeleme sellega, et kõik nende tegevused oleks kantud ettevõtlikust vaimust.

Ettevõtlikud inimesed loovad rohkem väärtust, kuid on tihti ebamugavad õpetada ja juhtida. See on asi, mida meie pedagoogid ja juhid peavad ise õppima.

Ja noortel pole häda midagi. Ent kui meie ühiskond julgeb vähem riskida ja ette võtta, siis kandub see tahes tahtmata üle ka neile.