Liidrite puudus lõhestab ühiskonda

Pean 2015. aasta oluliseks positiivseks sündmuseks seda, et riigikogu valimistele ei järgnenud Eestis vasakpööret. Uues valitsusliidus on kaks erakonda, kes toetavad parempoolset maailmavaadet, riigi vähest sekkumist ja võimalikult vähest ümberjagamist. Ehk neid samu põhimõtteid, mis on meile paarkümmend aastat toonud edu. Samuti on valitsusliidus kaks erakonda, kes on avatud ja sallivad teistsuguste inimeste suhtes.

Seetõttu tuli novembri lõpus positiivne uudis ka Tondiraba jäähallist, kus otsustati, et Keskerakonna esimehena jätkab korruptsioonikuriteos kahtlustatav Edgar Savisaar. Tema Keskerakonna sisevalimistel saavutatud võit on parim garantii, et Eestis ei sünni lähiajal valitsust, mis keeraks meie majandusarengu kapitaalremondi tegemise põhjendusega pikaks ajaks tuksi.

Eelnevast ei tasu aga lugeda välja rahulolu Taavi Rõivase valitsuse tegevusega ning Reformierakonnas, IRLis ja sotside seas toimunud põlvkonnavahetusega. Uue riigikogu koosseisu arvestades on praegune valitsus halbadest valikutest vähem halvem. Olen päri Vabaerakonna liikme Andres Ammase hiljuti öeldud kujundiga, et meil on tiksumise koalitsioon (ta ütles seda küll järgmise aasta riigieelarvet iseloomustades).

Valitsuse tegevus kujutab endast kolme koalitsioonipartneri taktikaliste sammude jada, mille eesmärk on kuidagi üles saada erakonna populaarsus, isegi siis, kui valitsuse populaarsus võib seetõttu langeda. Kui mõni minister üritabki teha ära midagi olulist ja põhimõttelist, siis ootab teda koalitsioonipartneri antud valus hoop allapoole vööd. Praeguses valitsusliidus on kahjuks vähe strateegilist mõtlemist (või ei paista see hästi välja). Seetõttu on ka Eesti ühiskond lõppeval aastal lühikese ajaga tugevalt lõhestunud. Põhjuseks riigijuhtide oskamatus tegutseda Euroopa Liitu tabanud pagulaskriisi tingimustes.

Meile ei ole tulnud Euroopa Komisjoni kvoodi alusel veel ühtegi pagulast, kuid Eesti ühiskond on muutunud sallimatuks ja sagenenud on juhtumid, kus teistsuguse välimusega inimesed satuvad eri vormis rünnakute ohvriks. Eestis on tekkinud mitu poliitilist liikumist, mis üritavad hirmutamise ja valetamisega vastandada huvigruppe, et nii teenida poliitilist tulu. Nad on oma tegevuses edukad, sest teistsuguste väärtuste kaitsjad on poliitilisel areenil ja avalikes debattides mannetud või sõnaahtrad. Sallimatuse süvenemine on aga kindel retsept heaolu kasvu pidurdamiseks.

Meie majandus läheb uude aastasse kahe tõsise väljakutsega. Ettevõtete investeerimishoog on raugenud ning tööturul napib töökäsi. Mõlema probleemi lahenduse eelduseks on sallivus ja avatus. Kui Eestis ollakse sallimatud teistsuguste inimeste suhtes, siis võime peletada ära nii majanduskasvu toetavad investeeringud kui ka täiendava tööjõu ehk tsementeerime end vaesusesse samamoodi, nagu Keskerakond on end tsementeerinud korruptsiooni külge.

Kardan, et me ei saa nende eesseisvate väljakutsetega hakkama, sest vaatamata valitsusliidu erakondades toimunud põlvkonnavahetusele ei ole meil tekkinud uut poliitiliste liidrite põlvkonda, kellel oleks selge visioon, kuidas muuta ühiskond paremaks. Erakondade juhtideks on tõusnud noored karjääripoliitikud, kes ei suuda olla eestvedajad. Nad ei ole inimesed, keda iseloomustab otsustusjulgus, pühendumus, moraalne küpsus, usaldatavus.

Tabavalt kirjutas Eesti ühiskonna ühest olulisest nõrkusest hiljuti Postimehes Tallinna ülikooli professor Mati Heidmets: „Lõhkine ühiskond on ebamugav elamiseks ning meelitab ligi himustajaid. Praegune seis ootab lavale selge sõna ja tugeva selgrooga riigimehi. Neid, kes võtavad positsioone ja argumenteerivad, hommikul ja õhtul, söögi alla ja söögi peale. Hetkel tunduvad selgrood pehmekesed,“ kirjutas Heidmets essees „Sellist Eestit tahtsimegi!“.

Ühiskond lõhestub, sest riigijuhid lasevad sel sündida. Kui Eestis puhkes näiteks pagulasteemaline debatt, siis kulutasid valituse liikmed oma aega selleks, et näidata, kuidas nad võitlevad võimalikult väikese Eestisse tuleva pagulaste arvu eest. Nad ei näinud või ei julgenud vaadata suuremat pilti ja otsustasid enda naha hoidmiseks visata põhiväärtused kõrvale.

Just pagulasteema ümber lõppeval aastal toimuv peegeldab meile Eesti riigis olulistes ametitest istuvate poliitikute argust ja nõrka selgroogu. Ara juhi taha ei julge inimesed koonduda ja see on ka üks põhjus, miks meie ühiskond on lõhestunud ootamatult kiiresti. Meil on küll president, peaminister, riigikogu esimees, kuid kahjuks ei ole meil poliitilist liidrit, kes suudaks, julgeks, viitsiks ja oskaks võtta positsioone ja argumenteerida, hommikul ja õhtul, söögi alla ja söögi peale. Meil ei ole liidrit, kes suudaks maandada ühiskonnas tekkinud pingeid, oskaks sõnastada meile ühise eesmärgi ja suudaks tõmmata vabatahtlikult inimesed endaga kaasa selle ühise eesmärgi poole liikumisel.

Head 2016. ehk Eestile uue presidendi valimise aastat!