Inimväärituse aasta

Olgu väärituse korraldajad kas terroristid, inimsmugeldajad, rassistid, homofoobid või siis lihtsalt pähe hakanud võimust nikastanud ahned poliitikud. Tänavu oleme näinud püünel neid kõiki.

Aasta lõpus teevad nii maailma juhtivad fotopangad, meediaagentuurid kui ka kohalikud lehed kokkuvõtteid lõppeva aasta parimatest fototabamustest. Katastroofifotod tsunamitest, mudalaviinidest või pommirünnakutest on poliitikute lembehetkede kõrval olnud alati kuumimad palad. Tänavust hinnatumat fotosaaki iseloomustab inimlik äng, kannatus süsteemi ohvrina. Mõeldes tagasi 2015. aastale, toimus palju inimvääritut ka Eesti ühiskonnas. Selle adumiseks polegi vaja isegi fotosüüdistusi.

Lõppenud aasta fotosid vaadates jäävad silma kõndivad inimesed. Lõputu kõndimine tolmusel kõrbeteel, ladistava vihma käes külateel või Euroopa kiirtee kraavis, nii et tallad tulitavad, nuttev või magav laps süles. Üksinda või kümnetuhandekesi. Need on fotoseeriad Süüria sõjapõgenikest, kes on teel, lootes helgemat tulevikku. Maha on jäänud kõik isiklikud asjad ja ilmselt pool perekondagi.

Teine kandev motiiv on paadid. Kössis kummipaadid, puupüsti paanilist rahvast täis. Või kipakad mootorpaadid, mis ajavad üles sinise tossupilve, ähvardades kohe töötamast lakata. Pardal üksteise vastu litsutud hirmunud inimesed, kellest enamik ei oska ujudagi. Kui paat jõuab õnnekombel mõnele Kreeka väikesaarele, ootab seal ees laager ajutiseks peatuspaigaks. Sageli sanitaartingimustega, mis ajavad lihtsalt oksele. Laagris elavad, pead-jalad koos, põgenevad arstid, õpetajad, advokaadid, muiduleivasööjad, lapsed, vanurid, võib-olla sekka ka mõni radikaliseerunud islamist. Me ju ei tea.

Siis tulevad verised põgenemispildid. Kaks politseinikku kannavad kätel Pariisis Bataclani kontserdihallist välja verist ja paljast noormeest, kes on äsja elanud üle terrorirünnaku. Pildid poolikutest kehadest tolmusel pinnasel. Need on süütud inimesed, kellest on käinud üle terrorismi mõõdutundetu kurjus. Ja lõpuks leekide eest põgenevad lapsed. See oli humanitaarabikeskusele visatud pomm.

On ka teistmoodi vääritust, mis enamasti ei pane oma elu eest põgenema. Seda külvavad homofoobid ja ksenofoobid. See sunnib inimesi end õigustama, miks nende valitud eluviis või usk ei sea ohtu kellegi kolmanda perekonnamudelit või julgeolekut. Miks neil on samasugune õigus kõikidele kodanikuvabadustele kui neil, kes nende eluviisi või maailmavaadet ei salli.

Uuelt aastalt ootan seda, et ükskõik millise maailmavaatega inimesed elaksid rohkem enda elu ja ei jagaks teistele õppetunde, kuidas nende meelest tohib või ei tohi. Ma ootan, et igaüks saaks olla ikka ise enda õnne sepp, et ajupestud inimvihkajad ei ründaks teisi pommide, solvangute või rumalustega.