Poola läheneb Putinile

Viimastel kuudel on Poolas toimuv leidnud tähelepanu ka meie ajakirjanduses. Oktoobris parlamendivalimistel absoluutse enamuse saanud Õiguse ja Õigluse Partei (Prawo I Sprawiedliwość) on asunud riiki rahvuslik-konservatiivses vaimus radikaalselt ümber korraldama. See, et demokraatlikel valimistel võimule pääsnud erakond või seltskond võib kätte saadud võimu kasutada kurjasti, surudes maha opositsiooni ja piirates vabadusi, ei ole uudis. Nii sündis 1933. aastal Saksamaal, nii Erdogani Türgis, nüüd siis Poolas. Õiguslaste ja õigluslaste võimuvõtt kordab omal moel ka Józef Pilsudski riigipööret Poolas endas, kus parlamentaarne riigikord asendati autoritaarsega, nagu 1934. aastal Eestis. Pilsudski, riigipöörde juht, soovis riiki “tervendada” nagu meie president Päts pärast oma riigipööret.

Ka nüüdsed Poola liidrid räägivad olukorrast riigis veidi sarnastes sõnades. Välisminister Witold Waszczykowski ütleb intervjuus Saksa lehele Bild, et Poola uus valitsus soovib “riigi terveks ravida mõnedest tõbedest”. Õigustades riigi sekkumist meediapoliitikasse, leiab ta, et eelmise valitsuse ajal valitses siin vasakpoolsus, arusaam, et maailm saab liikuda ainult ühes suunas – “kultuuride ja rasside segunemise poole, jalgratturide ja taimetoitlaste maailma poole, kus kasutatakse ainult uuenevat energiat ja ollakse igasuguse religiooni vastu.” 

Nii on Poola uute võimukandjate ideoloogia üks sambaid selgelt vastandus Läänele, kus on võimul marksistidest ja taimetoitlastest jalgratturid. Pole ime, et Läänes sellele reageeritakse ja Varssavi suhted Euroopa päälinna ja päälinnadega on läinud sassi. Europarlamendi president Martin Schulz leiab, et Poola on “putiniseerumas”, sääl luuakse Venemaa-tüüpi “juhitavat demokraatiat”. Saksamaal kutsuvad poliitikud üles kehtestama Poola vastu sanktsioone, kuna Poola võimud ignoreerivad Euroopa põhiväärtusi. Eriti pahandavad lääneeurooplasi kaks poolakate sammu: riigi konstitutsioonikohtu ümberkorraldamine ja meedia allutamine riigi järelevalvele. Uue meediaseaduse järgi ei vali riigitelevisiooni ja -raadio juhte enam ringhäälingunõukogu, vaid nad nimetab ametisse… rahandusminister. Võimud leiavad, et meedia on seni olnud erapoolik, on vähe hoolinud rahva rahvuslik-patriootlikust kasvatusest, millele nüüd tahetakse pöörata suurt tähelepanu.

Pole ime, et sellise ideoloogia ja käitumise vastu on Poolas endas samuti tõusnud ägedad protestid ja valitsuse vastu avaldatakse meelt. Ei ole aga selge, kui tugev on populistlike lubadustega ja loosungitega võimule pääsnud valitsuse tegelik toetus. Kui valitsusel oma lubaduste täitmisega (alandada pensioniiga, vähendada makse jne) tuleb peenike pihku ja eriti veel rikutud suhted Euroopaga mõjuvad majandusele halvasti, võib see toetus tublisti kahaneda. Peab aga arvestama sellega, et Poolas, nagu Venemaal, on rahvamassid meelestatud väga konservatiivselt ja ka Poolas on ülimõjuvõimas katoliku kirik üks vanameelsemaid Euroopas. Nii võib suur osa rahvast jagada praeguste võimude põlgust Lääne kõlvatusest rikutud haritlastest liberaalide vastu.

Kuidas see kõik mõjutab Poola välispoliitikat? Esialgu tundub, et siin on muutunud vähe. Poolas nähakse põhilist julgeolekuohtu Venemaas, toetatakse Ukrainat ja soovitakse näha Poolas NATO vägesid ja baase. Põhiliitlasena nähakse Ameerikat, kellega püütakse hoida erisuhteid. Ent ka siin võib Varssavi ebademokraatlik poliitika hakata liitlassuhete arenemist takistama: Washingtonist on juba kostnud kriitikat Varssavi sisepoliitiliste sammude kohta. Igal juhul on Poola ideoloogiliselt nii Euroopast kui ka Ameerikast eemaldumas ning – nii veider, kui see ei tundu – lähenemas nüüdsele Venemaale. Vladimir Putin ja tema lähikond on autoritaarse režiimi kehtestamises isegi olnud ettevaatlikum, püüdes tasakaalustada stalinistlikke ja marurahvuslikke ühelt ja liberaalseid jõude teiselt poolt. Jarosław Kaczyński juhitud Õigluse ja Õiguse parteil ei paista selliseid taotlusi olevat. Poolas mäletatakse liigagi hästi seda, et riik oli kord vägev impeerium piiridega Mustast merest Balti mereni. Poolas on neid, kes tahavad riigi vägevust taastada ja eks siis vanale Euroopale koha kätte näidata. 

Üks põhiküsimusi ongi, kas tulevikus hakkab ka Poola välispoliitikat suunama rohkem ideoloogia kui senised julgeolekumured ja liitlassuhted. Kas Poola võiks manduva Lääne kõrval või isegi asemel otsida häid suhteid samamoodi rahvuslik-patriootlik-konservatiivse Venemaaga? On ju Vene võimudel hääd suhted Euroopa padukonservatiividega ja natsionalistidega, olgu Marine Le Pen või Viktor Orban. Mis jääb pääle, kas geopoliitika või ideoloogia? Sündmused Poolas arenevad kiiresti, nii et vastusega ei tule ehk väga kaua oodata.