Taome palgasaajad OÜdeks

Tuhanded keskmiselt jõukad inimesed Eestis ei tasu või tasuvad näpuotsaga sotsiaalmaksu, sest teevad igapäevast tööd ühemehe-OÜ kaudu. Sotsiaalmaksu mittemaksjate laste ravikulutused ning vanemate pensionid tasuvad teised, kes teevad igapäevast tööd palgasuhte kaudu.

Esimesed otsustavad oma maksumäära ise, lähtuvalt südametunnistusest või vahelejäämise kartusest. Ning kui viimastel kuudel toimunud diskussioone jälgida, vastanduvad neis nii mõnelgi juhul õilis ettevõtja, püha lehm ja justkui saamatu ja tagurlik palgatöötaja, kellelt karistuseks tulekski sotsiaalmaks ära korjata. Miks ta siis ei riski nagu meie! Ja kuni palgatöötaja pole OÜd elus kunagi kasutanud, ei ole tal üldse paslik OÜ teemal sõna võtta.

Tegelikkuses oleks hoopis korrektsem vastandada ettevõtjad, kes loovad töökohti ja seeläbi suurt väärtust ühiskonnale ning sotsiaalmaksu mittetasuvaid või näpuotsaga maksvaid ühemehefirmasid. Pilt oleks siis hoopis teine: väärtuse loomist karistatakse täna Eestis kõrge maksuga tööjõult, mida tasuvad tööandjad.

Peaminister Taavi Rõivas tõi ühe oma selle aasta eesmärgina välja tööjõumaksude alandamise. Ressurssi selleks näeb ta paranevas maksudistsipliinis. Ma kardan, et sellest üksi ei piisa. Vaja oleks põhimõttelisemat muudatust. Muidu kukub välja nagu vigane loogikaülesanne, kus töökohti loovad ettevõtjad peavad korralikumalt maksma sotsiaalmaksu, et teised mitte maksma ei peaks, et siis need, kes korralikult maksavad, saaksid mõnevõrra vähem maksta.

Mängureegleid saab võrdsustada kahte moodi – kas ühemehe OÜde õiguste piiramisega endale ise maksumäära kehtestamisel või palgasaajatele ühemehe OÜdega sarnasemaid õigusi andes.

Esimest teed ma eriti ei usu. Näiteks laiendada lisaks notaritele ja kohtutäituritele veel reale tegevusaladele OÜ moodustamise keeldu. Olari Taali sõnul on ühemehe OÜde hulgas liiga suur arv mõjukaid inimesi kultuuritegelastest, ajakirjanikest kuni poliitikuteni välja, kes võitlevad praeguse olukorra säilimise eest lõpuni. Nii juhtubki, nagu kirjeldab Kersti Kaljulaid, et „ potentsiaalselt töötavaid, kuid esmapilgul lihtsalt naeruvääristatavaid ideid välja käia ei juleta, sest sotsiaalmeedia ja twitterruum teeb sinust pulbri“.

Küll aga võiks tõsiselt kaaluda suurema osa palgatöö võrdsustamist ettevõtlusega. Täna ütleb seadus, kohtupraktika ja maksuameti juhend, et olukorda, kus väljastatakse arveid teenuse eest iga kuu suhteliselt samas summas; teenust pakutakse peamiselt ühele kliendile; teenuste osutamise lepingutel on töölepingutele omased tunnused (fikseeritud tööaeg, alluvussuhe, tööandjapoolne kontroll jne), on palgatöö ja maksustatakse ka vastavalt.

Aga miks mitte liberaliseerida see nn mitme kliendi nõue ja lubada ettevõtlikumatel palgatöötajatel samuti minna üle oma senise tööandjaga suhtlemisel OÜ peale? Lõppkokkuvõttes – mis seal vahet, kas sul on ühel hetkel üks või kaks klienti? Et kahega oled nagu ettevõtja ja ühega ei ole?

Ma arvan, et pisitasa kerkiks OÜks muutunud senise palgasaaja eneseteadlikkus. Ta näeb oma turuhinda. Ta ei kinnistu ühe kliendi juurde, st sunnib ka senist tööandjat pingutama tema nimel enam. Ta näeb ja otsustab ise oma seadusliku maksukoormuse. Üha suurema osa tänasest palgatööst moodustab ju nagunii projektipõhine töö, nüüd saaks sellele ka konkreetsema hinna panna. Kui läheb läbi õiguskantsleri hiljutineettepanek, et ka äriühingu juhatuse liikmetel, kes tasuvad töötuskindlustust, oleks õigus saada töö ja sissetuleku kaotuse korral töötuskindlustushüvitist, laheneks ka see teema.

Senine tööandja, ettevõte võiks muutusest võita, sest töötaja muutuks kohusetundlikumaks, innustunumaks, sest töö ja selle kvaliteet on sisuliselt iga kuu arvel eurodes näha. Lisaks on lihtsam teenuse osutajat valida.

Samaaegselt palgatöötajatele OÜde loomise võimaldamisega võiks kehtestada sotsiaalmaksu koridori ehk maksupõranda ja -lae. Rahandusminister Sven Sester kardab, et põrand kujunebki laeks. Et mõtlev inimene saavutaks olukorra, kus ta ei saagi rohkem kui nt kolm miinimumpalka ning tasubki ainult põranda jagu sotsiaalmaksu.

Aga arutame, ehk leiame lahenduse? Ehk peaks tulu teenimise mingis osas mingit tüüpi ettevõtlusel maksustama enne kasumi väljavõtmist? Või äkki asendaks sotsiaalmaksu mingis osas varamaksuga, näiteks kinnisvaramaksuga?

Meie maksusüsteemi loogika pärineb 90ndate algusest, kus teadupoolest legaalseid rikkaid polnud. Arusaadav, et sellisel juhul on mõistlik maksustada teenimist ehk rikkaks saamist. Maksustada töötegemist ja maksustada dividende. Aga äkki on aeg küps hakata maksustama selle asemel rohkem kogutud vara? See motiveeriks ka vara teenima panemist, elavdaks turgu ja laiemalt ettevõtlust. Mulle täitsa meeldiks.